Tiit Aleksejev – Tõlkija I (Looming 7, 2018)

Kahju, et Aleksejev ei leia kuidagi aega oma ristisõjaromaanide jätkamiseks, seeasemel siis see nägemus Adrian Virginiusest. Tulemuseks on õige poeetiline sisselõige selle pastorist tõlkija ja partisani hingeuidangutesse, ta armuvalusse ja mõttesamblikesse. Eks võib mõelda, kas Martata võinuks Aleksejevi nägemus olla nii palavikuline (nagu need ristisõjaromaanid, eksole). Kujuteldav ajajärk oli muidugi äärmiselt masendav, ei tea, kas enne või pärast Põhjasõda on Eesti aladel niivõrd hull olukord olnud (äkki Liivi sõda? Teine maailmasõda vaevalt nii rängalt rahvastikku rappis).

Natuke paneb kukalt kratsima, miks on pealkirjas „esimene“ ära märgitud – kas see on esimene osa laiemast panoraamist? Igal juhul, teksti lõppedes nagu ei oodanudki, et nüüd on see lugu … kokku tõmmatud. Aleksejev paistab olevat väga ilukirjanduslike kalduvustega autor, tema puhul miskit nullstiili või räpasust-rohmakust ei leia. Tema kangelased on poeetilise siseeluga, lennukad oma ängis ja otsingutes. Aga eks sellist head kõrgstiili on ka eesti kirjanduses vaja, vastukaaluks nii mõnelegi teisele viljakale … ponnistajale.

Adrian Virginiuse eluloost on muuhulgas kirjutatud Postimehes (1943. aastal) ja Keel ja Kirjanduses (2009.aastal). Ütleme nii, et Aleksejev on mõndagi romantiseerinud – mis on muidugi iga autori õigus.

„Jesaja ütleb, et vihm ja lumi tulevad taevast alla ja kastavad maad, teevad selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba. Ma arvan, et ta ei olnud kunagi lund näinud. Tõelist talve, seda, mis elu enda alla matab, mis ei ole sigimine, vaid üleelamine. Asju tuleb õige nimega nimetada. Ja õige nimega saad sa neid nimetada ainult siis, kui oled nad läbi elanud. Elu ei alga tekstist, ta suubub sellesse. Ja ainult siis on võimalik midagi tõelist kirjutada. Jumala kirju tõlkida.“ (lk 919)