Kibe romantikalugu mehest, kes
armub tähtedevahelisse turisti, ent see naine osutub … noh, eks see ole üks
selle jutu saladusi. Aga jah, on siis Maa-nimeline planeet kuskil kaugel
tulevikus, mis elab läbi mandumist. Seal on Roma nimeline linn, kunagise
impeeriumi pealinn, kus muuhulgas asub kunagi ehitatud tähtedevaheliseks
reisimiseks mõeldud portaal – aga mida enam ei osata kasutada ega ka välja
lülitada. Igal juhul, Roma kohalikud ja külastajad kasutavad seda lahkumiseks
(„future suicide“) – astud selle portaali energiavoogu ja enam pole sinust
jälgegi. 
Kuid ühel päeval astub sellest
portaalist välja valgesse riietatud naine, kes vaatab arusaamatuses seda uut
asukohta. Keel, mida ta räägib, no sellest ei saada aru enne kui ta viiakse
iidvana hiiglasliku tehisolendi juurde, kes/mis tõlgib selle naise juttu.
Nimelt tuli see naine kuulsat Romat külastama … millegipärast sattus sellesse
allakäivasse kolkasse. Loo peategelaselt kohalikku keelt õppides räägib naine
oma eelmistest reisidest, ja no … igati tundmatutes kohtades käis. Ja kui selle
kaunitari lugu hakkas ametivõim lahti harutama, selgus mõndagi kurvapoolset.
Kuid mees, tema on ikkagi armunud. Kuniks sedagi.
Esimesel lugemisel jättis tekst
vähe suvalise mulje, sellise, noh, vanameistri mitte just löövaima loona,
teisel lugemisel avanes tekst paremini, omal moel magusvalus armastuse ja
allakäigu kirjeldus. Kõik, mis kunagi oli, valus meeldetuletus olnust.
Niisugune kaunisulme. Swanwick on loo teket kirjeldanud ajakirja veebilehel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar