Mõistulugu surmast ja
üleloomulikkusest. Fowler on siin eelkõige väga hea hetkede salvestaja – kuidas
kümneaastane Polly koos vanematega külas on, mis juhtub enne autoõnnetust ning
sellele hiljem järgnenud kodust ärajooksnu elu. Teravad ja ilmekad lõiked
tüdruku ja ta kaaslaste eludesse.
Samas ei saa öelda, et need
rohkem või vähem dramaatilised hetked samavõrra hingeminevat lugu moodustaksid
(või noh, see Persephone töötlus ei hakka minu peal tööle?) – muidugi, võib
mõelda, et olulisem on „silmale nähtamatu“ jms. Või noh, see elu tühjajooksmine
ongi … lugejale võimaliku veskikivi kaelariputamine või nii. Eks need Fowleri
lood on minu jaoks paras loterii, retseptsiooni skaala pendeldab kõiksugu
kõrgustel, seekordne peatub kuskil keskel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar