Henn Leetna - Eesti 100. Reformid Eestis (2018)

Ilukirjandusena on see tekst äärmiselt halvalt teostatud. Nii halvalt, et stiilist pole haisugi (muidugi, seegi on stiil) ning lugemine ise mõjub seetõttu hingematvalt nüristavalt. Lugemine on piinav kogemus. Lugu on ehk mõistetav neile, kellele hingelähedane üheksakümnendate sisepoliitika ja selle mõju tavainimesele; aga nüüd on aasta 2018 ja ootaks vähe mõtestatumat lähenemist kui lihtsalt lihtlausetes undamine.

Teine võimalus on, et poliitikukarjäärist unistav Leetna (vaata näiteks kodulehte) on teinud enda riigipoolsest kiusamisest raamatu, mille siis jälgede segamiseks nimetab kaanel „kriminaalromaaniks“. Kokku saab sellest leegitsev jahumine ebaausast lotomängust ja sundüürnike probleemidest. Omaette ooper on, kuidas autor kirjeldab (ikka ilukirjanduslikult?), kuidas tekkis Eesti iseseisvus – toimus nimelt väliseestlaste mahitatud riigipööre, mille tulemuseks siis korterite ja elumajade andmine väliseestlastele ja saja tuhande riigi poolt petetud kodaniku teke. Muidugi on probleemiks ka väliskapitali osalus siinses majanduses. Oma koosa saab Euroopa Liit, kooseluseadus jms, mis tublidele eestlastele ei meeldi (mistõttu näiteks Venemaal on riigivõim ja selle teostamine on kodanikele hoopis paremini korraldatud).

Hämmastav andetu jama – kui võtta seda raamatut kriminaalromaanina. Kui võtta aga miskil moel poliitilise esseena, siis … no ikka on väga piinlik teostus. Olen mõned aastad tagasi Leetna esimest raamatut lugenud, tuleb välja, et see on pea täpselt sama teostuse ja sisuga. Kui võtta juurde Riina Rossa loome, saaks päris hea õpikunäite, kuidas antiilukirjandust luua.