Humoorikat, kurba ja tõsiseksvõtvat Tai
maarahva (oletatavasti siis esmalt Kirde-Tai, kus autor üles kasvand; ja
maarahvas, haha, see kõlab nii … maavillaselt. Aga samas, jällegi … ega’s see
vesipühvliga rügamine ja ilma peale lootmine sarnaneb jällegi väga paljus
hobuseadra taga higistamisele või jamsipõllu raadamisele ka) elust (märkasin
ise ka, et ilma sulgudeta oleks see nelja ja poole realine lause alla rea pikk
ja hõlpsasti kokkuloetav).
Autor on väidetavalt kõige kõvem sõna
kaasaegse Tai lühiloo vallas (et siis kirjanduslik väärtus ka ilma
maailmaavardamisboonuseta) ning nende kaante vahel on lugusid viiekümnendatest
kuni üheksakümnendateni välja. Nii amerikaniseerumisest huumorivõtmes, kus suur
valge ameerika kult tuuakse kohalike nirumate sigade tootlikkust parandama
(tjaa, kas igasuguses sordiaretuse vallas ei olnud kah mitte väljamaa tõud nt
Wabariigi ajal hinnas?) ja siis kirjanikul avaneb imetabane külahuumorlik
võimalus perenaine huvi tundma panna, et kas siis nüüd see suur paks valge
mees, kes külla saabus tuleb ehk ka tai rahva geenibaasi parendama … Üks märksa
hilisem lugu on aga ettevõtlikust mehest, kel riigiteenistujana sissetulekut
nappis ja kes siis bordelli püsti lõi, ent kui Ameerika sõjaväebaasid lõpuks
Tais kodinad kokku pakkisid … no siis tuli vaesekesel taas end riigiametisse
tagasi munsterdada.
On lugusid valimistega janditamisest ja
kuningliku vere pühadusest. Sellest, kuidas vaesel inimesel on targem mokk maas
pidada nii bandiitide kui võimukandjate läheduses, sest hambad võivad suust
lennata mõlemal puhul. Taustal poputatakse pühvleid ja koeri, lapsed korjavad
toiduks konni, pühvlisõnniku alt saab sitasitikaid ning üks lugu ongi sellest, kuidas näljaajal see mardikajaht sõprugi tülli võib keerata ,ning mida aeg edasi (lood on kirjutamise järjekorras), seda
lühemaks lähevad vahemaad, kui ehitatakse paremaid teid ning päevapikkusest
jalgsiteest saab mõnetunnine bussireis.
Vihmavesi, värske vihmavesi, mida
külas majakatuselt koguda on peaaegu nagu koduaia õunad. Seda viiks heatahtlik memmeke pojale pealinna, sest
kust sa sellist head värsket vett ikka mujalt saad? Khamsing on muidugi pigem
sotsiaalse närvi ja peidetud kriitikaga vägevate ja nende tirelite suhtes.
Külaelu poeesia ja ilmekas olustik pole enamasti eesmärk iseenesest. Ega’s
ebausk ja lihtsameelsus tema silmis rohkem armu pälvi, kui korruptsioon ja
ennastäisolemine. Üks hullus ja meeletus kõik. Tähelepanek ühest 60ndatel
kirjutatud loost: “Sacred things don’t make men what they are; men make them up
to keep hold over others.” (lk 60). Et siis kümnendi vaimule sobiv mäss
autoriteedi vastu.
Viimases, 90ndatel kirjutatud loos, on
muuhulgas stseen ebaseadusliku metsalangetuse laagrist, kus kahest khmeerist
töölisest on jäänud vaid tühi telk ja hüljatud raadio. Teispool piiri teadagi,
Kambodža ja punased khmeerid. Raadiost kuulatigi sõjauudiseid. Laagris
kardetakse siis halvimat, kõik sõidavad minema … aga lugu pole muidugi üldsegi
mitte sellest, vaid sellest, kuidas head budistid surijale võlgu andeks
annavad, et ta ikka rahus lahkuda saaks ...
Ühesõnaga kena ja värvikas kronoloogiline
pilguheit Tai ühiskonda ja selle kitsaskohtadesse. Loomulikult kaugel sellest,
et olla ammendav ja tegemist on ajaloolise vaatega, sest kahtlemata annaks
2000ndate ja 2010ndate Taist rääkida palju uusi lugusid. Vahepeal toimunud
demokraatlikud arengud Thaksini klubi eestvedamisel, sõjaväeline riigipööre ja
uue majesteedi värvikas isik (mida loomulikult ei või türmiähvardusel käsitleda
teisiti ilusas krüptilises võtmes … nagu siin raamatus näiteks kahtlustatakse
üht koertegelast viitavat ühele sõjaväebossile ja paradiisilugu, mis hõlmab
kärbseid ja sitalasu, usutakse ka viitavat millelegi … millelegi, mis on
piisavalt krüptiline, et tont nüüd teab siis kindlalt, mis see on - ja hea
muidugi on, kes teab, kas trellide taga oleks autor edaspidi nii viljakas
jaksand olla) ja noh, kõik need ülejäänud asjad, millest kahtlemata aimugi
pole, sest … Tai on ikkagi kaugel, mistõttu ongi muidugi hea mõte teda lähemale
lugeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar