Max Gladstone - Giants in the Sky (The Starlit Wood, 2017) 4

Ohoh, loos mainitakse rajaniemitamist:

„Most people think we destroyed the Beanstalk, but why would we? Motherfucker was capital H-A-R-D hard to build, and look, even though we got freaky godpowers so long as we stay virtuaal, construction work’s still construction. You have to hoist frustrating huge chunks of matter around. Plus, raw materials are sort of hard to come by? We’re still shy of singularity-powered monomolecular nanofactories, we can’t just rajaniemi ourselves a new megastructure out of nothing.“ (lk 192-193)

Eks lugu ise läheb ka üheks parajaks rajaniemitamiseks, muinasjutule („Jack and the Beanstalk“) oleks justkui lisatud antiikmütoloogialik reinterpretatsioon, kõik need posthumaanid ja kosmoloogiad ja inimese armetus.

Aga õnneks on tekst kirjutatud … noh, loetavalt. Ei mingit kirjeldavat möla, on vaid õnneks dialoogivormis jauramine. Ja kui tekstis on dialoogi üleküllus, mina õnnelik, mina rahul, mina rõõmus. Ja no hiiglase kõneviis meenutab veidi Dan Simmonsi Tehnomõistuse kõmistamist.

Tekst on vist parem kui esmatutvus Gladstone’ga selles antoloogiasarja järgmises kogumikus (mitte et ma postituse järgi aru saaks, millest too lugu õieti oli). Mis tekitab kahtlusi.