21 september, 2018

Jüri Kolk - Esimene malbe päev sel aastal (2018)


Keegi võiks võrdlevalt uurida, kuidas luuletajad proosat kirjutavad, võttes kätte näiteks Pilve ja Soometsa ja Sommeri, ning muidugi Kolki proosaloome. Kui palju nad lugu jutustavad või on olulisem / omasem olukorda kirjeldada. Et proosa kui poeem (niipalju kui mäletan, ei särisenud ei „Jevgeni Onegin“ ega „Faust“ tegevusest). Või on see minu mõttelaiskuse küsimus, et proosalt ootaks eelkõige punktist A punkti B liikumist, mitte hõljumist tähestikus?

Igal juhul, tegemist siis sellise (eba?)kaemusliku lühiproosa kogumikuga. Mõned tekstid on õige vaimukad, mõned aga päris tüütud (sest kaemuslikkus tähendab praegusel juhul dialoogipuudust). Kolgi proosa on ikka nii ja naa, viimati proovisin romaani lugeda, aga ei saanud kuidagi jooksma, jäi kuidagi … kolgiks, mida tol hetkel ei jaksanud lahti harutada. Tundub, et lühem vorm sobib autorile kõige paremini, saabki rahus oma jora ajada ja ei pea suurt mõtlema, et kas tekstimassiiv peab ka kurikavalalt seotud olema; või kuidas see romaanikirjutamine ise peaks autorit distsiplineerima. Kuid Kolk … tema on unistaja, uneleja.



laiapea
trakyllmaprokrastineerinj2lle

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar