Yoon Ha Lee – Revenant Gun (2018)

Sarnaselt Ann Leckie ja Becky Chambersi triloogiatele on siingi küsimus, et mis … mis see inimolendiks olemine ole. Lee viib selle mõneti äärmuslikumaks kui mainitud autorite triloogiate puhul – siin on loodud olend, mis peakski olema surematu (nii Leckie kui Chambersi puhul oli selline küsimus eelkõige tehisintellekti sobivusest inimühiskonda); tõsi, loojakski on miski imesurematu.

Triloogia kohta ehk veider seegi, et peale iga raamatu lõpp võiks rahumeeli mõelda, et okei, nii siis võikski lugu lõppeda. Kolmas raamat on ses suhtes veidi erinev, et võrreldes kahe eelmise raamatuga on see mõneti … lugejasõbralikum – kultuur ja sõnavara pole nii eksootiliselt tappev ning põnevus lähtubki eelkõige tegelastevahelisest möllust.

Ja arveteõiendamist on siin õige mõjusalt ja dramaatiliselt. Kuigi taas – tavatriloogiate (sest ulmeromaani kui sellise jutustamise miinimumvormiks on teadupärast kolm raamatut) kohta veidi ebatraditsiooniliselt toimub siinne tegevus üheksa aastat peale teise raamatu sündmuseid. Vindub kodusõda endise kuuevalitsuse (Sander Vesiku pakutud tõlkevaste) aladel, kus ühel poolel kalendrilõpetajatest radikaalid ja teisel pool nö endised (kuigi needki pooldavad uuendusi – aga mitte nii järske, mis küll saab Keli tarumõistusest). Uue jõuna sekkub kodusõtta aastaid varjus olnud surematu Nirai Kujen, kes paneb oma armee otsa … ülesäratatud Jedao. Kes tänu esimese raamatu sündmustele on kaotanud (õigemini loovutanud) osa oma mälust Cherisele. Radikaalide revolutsioonile aluse andnud Cheris (või Jedao või CherisJedao või JedaoCheris) lahkus peale kuuevalitsuse kalendrilammutust radikaalide juurest ning eksleb aastaid üksinda, otsides võimalust kadunud Kujeni hävitamiseks (sest Jedao kogemustele toetudes on enam kui kindel, et kuskil see Kujen liigutab hoobasid vastavalt oma loogikale) – sest muudmoodi pole võimalik lõplikult vabaneda kuuevalitsuse või õigemini Kujeni lämmatavast taagast.

Kodusõja kaks traditsioonilist poolt on jõudnud arusaamale, et see teineteise kallal toimuv aadrilaskmine ning ressurssidele võidujooks ja hävitamine on vägagi meeltmööda nende naabritele, mis juba napsavadki endile endise kuuevalitsuse äärealasid. Nende võimalikku kokkulepet hakkab nullima uus-Jedao Kujeni armee eesotsas – veel hullem, Kujen on usaldanud neile oma uue superrelva. Näib, et Kujeni juhitav kuuevalitsus teeb paratamatu tagasituleku. Radikaalidega kampa löönud Shuos Mikodez on veel omakorda oma salaplaanidega. Ühesõnaga, igati dramaatiline möll, kus nuge võib selga sadada ka selge ilma puhul.

Kuid … mis olend see uus-Jedao õieti on? Miks tal on teinetaju? Lisaks inimolenditele on telgitagustes vägagi tegevuses need muidu tapeedina mõjuvad teenindusrobotid, mille tehisintellekt võib töötada … õige omal moel. Ja kui Jedao on kurat-teab-mis olend, mis siis see jumalalaadne Kujen veel oma imematemaatikaga on, mil viisil neid kahte on üldse võimalik hävitada? Uhh, läks veits spoilerdamiseks (köhh-köhh, Leckie & Chambers).

Sõnaõigust saavad pea kõikide poolte peategelased (ei viitsi arvutada, kas neist moodustuks kah kuusnurk), ses suhtes omal moel ebamartinlik lähenemine tegevuse edasiandmisele. Õnneks puuduvad eelmiste raamatute juhujutustajad, mis ehk andsid mõndagi maailma lahtiseletusele juurde, aga samas jutustusele endale suurt nagu ei lisanud. Aga nagu algul öeldud, kolmas romaan on kindlasti lugejasõbralikum kui triloogia eelmised osad.

Lee inimolendite sooküsimused on lahendatud õige neutraalselt. Sellel ei ole nimelt tähtsust. Kindral või piinaja või tehnik, vahet ei ole, kas mees või naine. Seksuaalsuhted – mis vahet on, kes kellega tegutseb või üldse millises koosluses; küll tehisemakas loob midagi. Pere ja vanemad … see on moodustis, mille toimemehhanismidele ma ei saanudki õieti pihta. Ühiskond kui selline on ülimalt reglementeeritud, suuremas plaanis inimese mina kui selline samahästi kui puudub – kuigi inimestel on omad väikesed vabadused, millele kõrgemalt poolt enamasti läbi sõrmede vaadatakse; kuni muidugi on võimalus või vajadus või lihtsalt suva neid hereetikutena hävitada (eh, Vidona ja nende riitused – samas vastukaaluks teise romaani Hafni … inimmootorid).

Romaanide põhjal on raske tuua paralleele tänapäevase maailma ja selle võimalike suunitlustega, Lee on loonud lihtsalt teistel põhimõtetel toimiva universumi. Mingil moel võib sellest aimata teatavat aasiapärasust (uhh, kõik need poeetilised kohanimed; esimeses romaanis viskab üks võõramaalane päris head kildu nende kombetalitluste asjus), aga eks sellele annab ehk põhjust minu eelarvamused ja vaimupimedus.

Kokku moodustub siis vinge ja hoogne triloogia. Kuivõrd see võiks olla maiuspala tõsiulme austajatele, ma ei oska öelda, selle maailma toimimispõhimõtted jäid mulle osati hämaraks. Mõnel puhul võiks öelda, et kõik tegelased pole just loodud lähtudes dostojevskiliku mitmeplaanilisuse põhimõttest, aga jällegi – see on vastava maailma „süü“. Peale Leckie ja VanderMeeri tõlgete ebaedu on raske uskuda, et mõni kirjastus võtaks selle eesti keelde tõlkimiseks, aga noh, lugeda tasub: on võimalik, et nüüdisulme rokib.