Tegemist siis Grimmide miski muinasjutu uusversiooniga, kus originaalis tegutsevad lind, hiir ja vorstike on
nüüd postapokalüptilises maailmas, mis on tekkinud peale gripipandeemiat (mil
on lingvistikas doktorikraad), mis pühkis inimkonna maamunalt (no mida muud on
oodata lingvistist pandeemialt?).
Niisiis on inimestest järele
jäänud artefaktide maailm, kus korrastavaks jõuks on riikidesse ja ühendustesse
kuulumine. Sarnaselt kadunud inimmaailmale on ka need riigikesed oma
toimemehhanismidega võimalikeks uurimisobjektideks Foucaulti mantlipärijatele.
Kuid on üks anarhiline nurgake,
kus seadused pole niivõrd repressiivsed ja kus kõiksugu erinevad artefaktid
saavad koos (või segamini) eksisteerida. Nii ka see … kommuun, kus elavad
üheskoos lind, hiir ja vorstike. Neil on lihtne tööjaotus, millega tagatakse
esmavajaduste rahuldamine – et kõht iga päev täis saaks, toob lind metsast
küttepuid, hiir vett ja teeb tule, vorstike ronib pannile ning aeleb sellel
senikaua, kuni toidule lisandub rammusam maik. Ning kui kõhud täis, saab
vorstike pühenduda oma unistuse täideviimisele – tema sooviks on nimelt EDMi
mängivaks DJks saada. Muidugi ei saa selline idüll lõputult kesta, sest muidu
poleks tegemist muinasjutuga – mille aluspõhja on pealegi Grimmid ladunud.
Nagu näha, siis võiks seda lugu
hinnata rõõmsalt absurdika raames. Sest Andersi (ja Grimmide) maailm on täis
kõiksugu antropomorfseid artefakte, on need siis kõiketeadev tekisaurus või
kalkunikoib (pealegi on inimesed hävinenud). Eks see kõik ole muidugi metafoor
võimuaparaadi repressiivsele olemusele, kuid tekst on ka rõõmuga loetav
ülemeeliku ulakusena. Ja noh, Andersi lugu pole lõpuks nii grimmdark.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar