18 september, 2018

Charlie Jane Anders - The Super Ultra Duchess of Fedora Forest (The Starlit Wood, 2017)


Tegemist siis Grimmide miski muinasjutu uusversiooniga, kus originaalis tegutsevad lind, hiir ja vorstike on nüüd postapokalüptilises maailmas, mis on tekkinud peale gripipandeemiat (mil on lingvistikas doktorikraad), mis pühkis inimkonna maamunalt (no mida muud on oodata lingvistist pandeemialt?).

Niisiis on inimestest järele jäänud artefaktide maailm, kus korrastavaks jõuks on riikidesse ja ühendustesse kuulumine. Sarnaselt kadunud inimmaailmale on ka need riigikesed oma toimemehhanismidega võimalikeks uurimisobjektideks Foucaulti mantlipärijatele.

Kuid on üks anarhiline nurgake, kus seadused pole niivõrd repressiivsed ja kus kõiksugu erinevad artefaktid saavad koos (või segamini) eksisteerida. Nii ka see … kommuun, kus elavad üheskoos lind, hiir ja vorstike. Neil on lihtne tööjaotus, millega tagatakse esmavajaduste rahuldamine – et kõht iga päev täis saaks, toob lind metsast küttepuid, hiir vett ja teeb tule, vorstike ronib pannile ning aeleb sellel senikaua, kuni toidule lisandub rammusam maik. Ning kui kõhud täis, saab vorstike pühenduda oma unistuse täideviimisele – tema sooviks on nimelt EDMi mängivaks DJks saada. Muidugi ei saa selline idüll lõputult kesta, sest muidu poleks tegemist muinasjutuga – mille aluspõhja on pealegi Grimmid ladunud.

Nagu näha, siis võiks seda lugu hinnata rõõmsalt absurdika raames. Sest Andersi (ja Grimmide) maailm on täis kõiksugu antropomorfseid artefakte, on need siis kõiketeadev tekisaurus või kalkunikoib (pealegi on inimesed hävinenud). Eks see kõik ole muidugi metafoor võimuaparaadi repressiivsele olemusele, kuid tekst on ka rõõmuga loetav ülemeeliku ulakusena. Ja noh, Andersi lugu pole lõpuks nii grimmdark.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar