Cixin Liu – With Her Eyes (The Wandering Earth, 2017)

Lähituleviku teemaline lugu. Mees saab loa Maad külastada, aga juhul, kui ta võtab kaasa silmapaari (niisugused erilised prillid), millega kosmoses viibiv teine inimene saaks enamvähem vahetult kogeda Maa olusid. Tema „paariliseks“ osutub kuskil pimedas kokpitis resideeruv noor naine, kes on arvatavalt enam kui tüdinenud oma kitsastest kosmoseoludest.

Vastavalt naise soovile peatub mees kaks päeva ülesharitud endises Taklamakani kõrbes, mis on nüüd värskest rohelusest pakatav noor stepp. Nende silmapaaride abil saab naine pea otsekontakti mehega ning tal palutakse muudkui lilli lähemalt vaadelda või siis pilvi või Kuud – tema soovid muutuvad muidu heasoovlikule mehele enamvähem tüütuks ja kurnavaks (no saja lille pärast maas roomata pole just vaheldusrikas). Lõpuks jätab mees öösel need prillid ühele puuoksale rippuma, niiet otseülekanne jätkub ja keerab ise tagasi magama. Hommikul on prillid kastest hägused ning öö läbi üleval olnud naine kurb, et nii ei saanud ta jumalikku päikesetõusu – mida ta nii ootas – prillide abil läbi elada. Mehel on muidugi kahju, aga nende seanss on läbi ning ta naaseb kosmosejaama tööle.

Siiski jääb see naine mehe mõtetesse kummitama ja otsustab naise üles otsida. Ülemuse abil saabki ta siis saladusele jälile – naine polegi tööl Maad ümbritsevas asteroidivöö mõnes kosmosejaamas sealsel nüristaval töökohal, vaid … Maa sisemusse uurimisreisile suundunud sõidukis. Tegemist on kuuenda ekspeditsiooniga Maa sisemuse uurimiseks ning kogemata kombel on see sattunud Maa südamesse, kust pole enam tagasiteed. Kolmeliikmelisest uurimisrühmast on see naine ainus ellujäänu ning mingit tagasipöördumislootust pole. Ja noh, mees käkkis tema viimase silmside maapinnal olevaga. Kuid naine jätkab muidugi peale sedagi andmete kogumist ja maapinnale saatmist, niikaua kui võimalik. Mitte just kaua.

Et siis niisugune melodramaatiline värk. Maa sisemuse uurimisest nagu polegi varem midagi lugenud (jajah, Jules Verne), ses suhtes huvitav vaatepunkt tulevikuperspektiividele. Aga samas see jutustamisviis on vähe postsotsrealistliku meeleoluga, mistõttu ei saa rääkida just tavaulmest eenduvast tekstist (mille kuradi pärast korraldatakse selline halastusoperatsioon nii käpardlikult?). Kuid eks see ole kogemus hiina ulmest, palju mul sellega ikka kogemust on.