Pildikesi lähitulevikust ehk
kuidas võidakse luua uusi krüptorahasid ja mil viisil neid turvata. Ja lisaks muidugi
kõiksugu virtuaalreaalsuse osa igapäevaelus ja mis kõik veel on inimeste jaoks
kasutusel, et elu paremaks muuta (ainult tehisintellekti ei paista piiluvat).
Lugu leiab aset lähituleviku
Kanadas, kus põlisrahvas saab tagasi maid ja varasid, mis on ajalooliselt nende
hõimualadel olnud (lisaks magusale kinnisvarale saadakse niisiis ka
naftavarudest oma osa). Et kõiksugu krüptoraha on niiehknaa pop (veel pole
selgunud see üks ja ainus), on põlisrahvadki oma panuse andnud finantssüsteemi
uuendamisse, nende valuuta põhineb keskkonna kasutusel ja võrdsusel (ehk siis
tõelisel sotsiaalsel kapitalil). (Eks see vähe postkolonialistlik värk ole,
kuidas autor Kanada põlisrahvaid ja nende naasmist kujutab.)
Traagika on siis selles, et keegi
finantstarkpea on leiutanud viisi, kuidas selle indiaanlaste tagatud
virtuaalraha pealt omakorda teenida … ja lasta selle käigus kogu süsteem põhja.
Loo peategelane on valgest mehest arvutiguru, kes tunneb süümekaid, et tema
osalusel loodud süsteem on vastu taevast lendamas, ning see teeks nii tema kui
paljud-paljud teised puupaljaks (noh, omal moel valge mehe süütunne). Kuid ta
leiab võimaluse, kuidas seda süsteemi niisuguste rünnakute vastu toestada.
Tekst on paras muusika
futuristide ja IKT huviliste kõrvadele; ehk võiks seda nimetada kõvaulmekski.
Mõneti veidi naiivne tegelaskäsitlus, samas tulevik on kenasti tuletatud meie
praegusest olevikust (oh seda Bitcoini kaevandamist) ning autori nägemuses ei
toimu lähiajal miskit üleilmset poliitilist ega majanduslikku kollapsi. Juhhei.
Kas see tekst võiks ka viie aasta pärast aktuaalne olla … veidi kahtlen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar