K.J. Parker - The Two of Swords, Volume One (2017)

Esimene osa triloogiast, mis mõjub väga pika sissejuhatusena sellesse õigesse konflikti – ning raamatu lõppedeski pole ma päris kindel, mille üle see suur mäng õieti käib.

Endisest hiiglaslikust impeeriumist on peale lagunemist saanud kolm iseseisvat riiki: Ida ja Lääne riigid ning nende vahel asuv väiksem Belouisa. Ida ja Lääs on aastaid omavahel sõdinud ja tulemuseks on vaid veniv ja kurnav patiseis. Mõlema riigi teenistuses on vennad Senza ja Forza Belot, kes on võitmatud kindralid, mille juhitud väed teevad teiste juhitud armeedele tuule alla, aga omavahelised kokkupõrked lõpevad alati nö viigiga (venna-armastusest hoolimata võib vaid üks vend ellu jääda, eksole). See lõpmatu madistamine on kummagi riigi kassa ja varad enam kui tühjaks tõmmanud, rääkimata laastatud maast ja inimkaotustest, mis igale ründeoperatsioonile järgnevad.

Ja siis on veel see Belouisa, nö fantasy Šveits, mis toetud neutraalsusele ja hambuni relvastatud sõjaväele. Kuid nende kaardimaja lüüakse põhjalikult uppi, kui nende kõrbealadel elutsevad hõimud oma uue prohveti juhtimisel alustavad võidukat marssi üle Belouisa linnade ja vägede. Appi saadetakse mõlema naaberriigi parimad väeosad Belot’ vendade juhtimisel.

Kuid Parker on toonud mängu veel vabamüürliku looži, mis tegutseb endise impeeriumi kõigil aladel ja on pugenud kõiksugu tähtsamatele elualadele, kus nad range distsipliini ja saladuskatte mingit … oma asja ajavad. Sinna ehk ongi maetud selle romaani kurja juur, just nemad tunduvad õhutavat seda kurnamissõda, mille tagajärjel omakorda … kauaplaneeritud käik teha. Romaani müstilisem külg on Tarot-laadsetes käsitsivalmistatud kaardipakkides, millega katsutakse tulevikku või … on neil muu eesmärk.

Tekst on esitatud läbi erinevate tegelaste vaatepunktide, nihkudes ühelt tegelaselt teisele ning avades seda maailma üha laiemas skaalas. Romaani teises pooles hakkavad tegelased oma järgmistes rollides üha enam kokku puutuma, sest noh, vaja ometigi katastroofi poole liikuda: mis riikide puhul väljendub lõputus ja mõttetus verest tühjaks jooksmises. Riikideülene loož aga … ajab enda asja, ning avaneb üha laiahaardelisem organisatsioon.

Ühelt poolt on lugu muidugi fantasy seiklus (mitte et senini midagi otseselt üleloomulikku oleks juhtunud – lihtsalt maailm on selline teistsugune kui hiliskeskaegne Euroopa), teiselt poolt võiks seda pidada patsifistlikuks romaaniks (kangelasteod kui sellised … no milleks, vaid võimulolijate kapriiside rahuldamiseks), kolmandalt poolt see vabamüürlik teema, mis paneb mul veidi kulme kergitama – aga eks näis, mis järgmistes romaanides saab, teatavasti Parker ei taha koonerdada üllatuslike käikudega. Hetkel küll vasikavaimustusest veel ei kilju ega kiida.

Väheke äratundmist tekib ühe tegevuskohaga nimega Merebarton. Ehk siis see koht, kus Parkeri ühes varasemas loos toimus see õnnetu draakonijaht (peaks üle lugema, sealgi oli juttu miskist igikestvast sõjast). Teiste tekstidega suuremaid seoseid ei leidnud (võibolla see helilooja teema?; ei, pole tegelikult suurt midagi ühist), Invincible Sun on kuidagi tagaplaanil.