Liu Cixin – Taking Care of God (Invisible Planets, 2017)

Lugu siis neile, kes usuvad, et Maal on tekkinud elu kõrgema jõu juhtimisel. Ja tõepoolest, selles loos sajabki taevast alla kaks miljardit Jumalat, kes omal ajal (3,5 miljardit aastat tagasi) panid Maal elu käima. Nüüd on Jumalate tsivilisatsioon lõplikult hääbumas, ning nad soovivad oma viimaseid päevi (nagu hiljem selgub, õigemini küll aastasadu) veeta Maal.

Jumalad saabuvad siia kahekümne tuhande kosmoselaevaga. Mis võiks mõjuda iseenesest hirmutavalt, aga kui Maale ilmuvad ekslevad vanamehed, suure habemega ja riietunud valgesse toogasse (noh, nagu kujutlused neist olenditest, kes pilvedel jalgu kõlgutavad), siis polegi enam nii kole. Noh, on vähe sellised kahtlased või seniilsed või nii; kui inimkond neid vastu võtaks, pakuks nad tasuks informatsiooni tehnoloogiate kohta, mida nende tsivilisatsioon on kasutanud ja millega nüüd seniilsed vanad ei oska midagi peale hakata (nad ei saa enam kosmoselaevade juhtimisega hakkama, need on juba aastatuhandeid või kauemgi tehisintellekti juhitavad olnud).

Maa valitsused on selle vahetuskaubaga nõus ja Maale sajavad kosmoselaevadest ülejäänud Jumalad, nüüd on Maa elanikkond kahe miljardi Jumala võrra rikkam (kosmoselaevad sõidavad ise asteroidiparve nö parkimisplatsile, et vajadusel Jumalatele järgi sõita). Et sellise ülerahvastatusega toime tulla, paigutatakse iga jumal mõne pere juurde, makstes neile selleks toetusraha (ees ootab ju hea põli, kui Jumalate tehnoloogia tööle saab!). See tekst iseenesest kõnelebki sellest, kuidas Hiina ühes väiksemas külas (sinna paigutati vaid paarsada Jumalat) neljaliikmeline pere ja Jumal hakkama saavad.

See on loo koomilisem osa. Järgneb tragikoomiline osa, kus see inimsoo ja Jumalate taasühinemine … ei kulge üldse inimsoole loodetud suunas. Jumalate tehnoloogia on maalaste teadmistest niivõrd kaugel, et sellega pole midagi peale hakata (õigemini, nendega ei osata midagi teha). Ja Jumalad ise on kõigile koormaks, nad ei ole kuidagi kasulikud – ning kuivõrd nad peaksid veel paarsada aastat elama, siis oleksid nad põlvkondadeks maalastele priikostil. Loo lõpp läheb õige apokalüptiliseks, nimelt paljastab üks Jumal oma uuele perekonnale, mis seal kosmoses õieti toimub ja miks Jumalad õigupoolest Maale pidama jäid.

Et siis jah, kui pea kaks kolmandikku tekstist on „Curse 5.0“ laadis ulmeline jant (jajah, intelligentne disain või mis see tänapäeva uskumus ongi), siis tekst lõppeb õige süsimusta käiguga – kui seda muidugi nii võtta. Muidugi võib siit leida arutlemiseks kõiksugu teooriaid Maa ja inimkonna ja kosmose päritolu ja koostise kohta, aga kuivõrd tõsiselt … eks see ole iga lugeja enda asi. Paistab, et Cixin Liu on päris vaimukas autor.