Olen ise nii rahul, et taipasin neid kahte raamatut kordamööda lugeda. Et sups, kosmoseseiklus, siis jälle seebikas, tagasi machomäruli juurde ja no vahepeal pisut seebikat. Üsna sirgjoonelised ja žanripuhtad mõlemad. Mõnes mõttes nagu vastandid, aga teisalt hoopis üsna palju sarnast.
***
„Reekviem Galateale“
„Samal hetkel, kui maastikumasin tema eest kõrvale libises, avas Mally tule. Külmalt, eriliste tunneteta, tühjendas ta terve padruni magasini troppis lähemale tormavate vaenlaste pihta ning viskus siis maantekraavi. Mudane seisev vesi lõi ta pea kohal kokku, kuid juba oli Mally püsti tõusnud ja vahetas laskeseadmel palavikulise kiirusega pideme, et ka see samas suunas tühjendada. siis veel üks. Kui viimane salv oli tühjaks tulistatud, saatis Mally teele veel terve seeria kiirgusimpulsse, viskas siis kasutuks muutunud relva käest ning hiivas end rinnuli kraavipervele, et paremini näha, mis oli teisel pool maanteed toimunud.“
Mäletan, et lugesin kunagi samalt autorilt raamatut „Tants tulle“ ning ägasin ja oigasin, et milline kohutav klišee – loeks nagu mõnd meerika actionsarjade üldistavat kokkuvõtet või midagi. Teate küll, nii halb, et peaaegu hea juba.
Ei teagi siis nüüd, et kas oli siis asi ikkagi žanris või ei tahaks ma toda raamatut ka tänapäeval teist korda lugeda. „Reekviem Galateiale“ läks igatahes märksa libedamalt. Huvitav on, et raamatu taga nimetatakse avalugu isegi eesti ulmelugude paremiku hulka, aga mina jälle pettusin lõpus tugevalt. Et olgu pealegi, kosmose ja rahvapärimuse segamine on naiss küll, aga lõpuks ootasin selle miksimise tulemusena mingit üllatavat ja uudset lahendust. Noh, vast minu viga, et ootasin.
Igal juhul on kõik lood ühtlaselt taheda ülesehituse ja tempoga. Läksid libedalt alla nagu marineeritud puravik. Või milline see neist sissetehtud seentest kõige tatisem ongi... vekitud pilvik? ’Demilitariseeritud tsoon’ annab kena klassikalise üleolekutunde, kus pahapepu tegelane (olgu ta siis Poirot, MacGyver, Old Shatterhand või kestahes) longib niisama ringi ja siis juhuslikult sinnakanti sekendama sattunud pahalased saavad halva üllatuse osaliseks. Ei puudu ka peotäis eri vanuses daamikesi hädas, kelle aitamine täpsemalt defineerimata aukoodeksi järgi paratamatu on.
’Petukaup’ viib salakaubitseja, kes otseloomulikult on jällegi endine suur pahapepu ja endale veel ka ühe eksootilisest pahapepust kaaslase leiab, ühele obskuursele planeedile valgustkartvat äri ajama, mis otseloomulikult vussi kisub. Ega’s midagi, jällegi saab võitu aukoodeks, mis nagu oleks pisut suva ja siis ei oleks, kah ... no igal juhul peab näitama, kes siin boss on. Pahadega läheb nii nagu läheb...
’Reekviem „Galateiale“’ peategelane on muidugi jällegi ... pahapepu. Üritab teine kenasti ontlikku ametit pidada, aga no maailmas kipub ühtelugu miskit viltu minema ja ega’s ebaõiglus väärib korrigeerimist, kaunid daamid (kel hea maitse ning oskus õigel ajal õiges kohas olla) võiks ära päästa ning ellujäämine juba niikuinii.
Sügavama psühholoogia pärast muretsema ei pea, ning kuigi iga loo puhul on ehk mõni konarlik usutavuse koht, siis saab sellest üle näiteks lausega ’laeva päästmiseks ei olnud enam mingit võimalust’ ja nii on, ei pea pikalt seletama, et kuidas ja miks seda võimalust ei ole. Või siis veretilkadele mõeldes – miks näiteks kolmekuune tegevusetus pole piisav põhjus kapteni ametist kõrvaldamiseks? Noh, pole, kes seda koodeksit ikka teab kui mitte tegelased ise. Aga kui selle tutvustuse algusse tagasi pöörduda, siis võime näha ka stiilipuhast vastaste käitumist – sõdurid, kes alguses said hinnangu kui ootamatult head professionaalid, kelle vastu peategelase ainus eelis on parem orienteerumine ja liikumisoskus maastikul, tormavad otseloomulikult troppis peale, sest kuidas muidu nende suunas efektselt pidemeid tühjendada... eksole. (Aga nõnda, nagu seebikakangelanna võime ilma varvastki liigutamata ka inimtühjas paigas keskmisest kenamaid mehi ligi tõmmata, ei või ka siin vastaste juhmuse üle kurta – tegemist igati žanrikohase võttega...)
Tegutsevad tegelased on loomulikud keskmisest turskemad mehed, atraktiivsus pole point. Naistegelased üldjuhul nõrgukesed, seda kas nad on atraktiivsed või mitte, saab lugeja ka üldjuhul teada.
***
„Elu pöördelised hetked“
„Sinuga ei kavatsenud ma seda mitte mingil juhul teha, olgugi et oleksin võinud oletada, et kuna olete Kristiinaga sõbrannad, võiksid sa olla samasugune. Sa meeldisid mulle väga ja ma oleksin soovinud eelnevalt sinuga lähemalt tuttavaks saada, kuid nähes sind äkki saunas enda ees kogu ehedas ilus, kaotasin lihtsalt aru ja juhtuski see, mis juhtus. See, et sa osutuksid süütuks, vallutas mind nii, et ma tõotasin samas endale, et kui see türduk mind ikka jaksab ära oodata, võtan ta endale naiseks, kuid enne tuleb kool ära lõpetada ja leida kindel töökoht.“
Siin on meil tegemist jälle kena klassikalise ja stiilipuhta seebikaga. Süütu tütarlaps metsatalus, tuleb üks mees ja siis teine, tulevad ja lähevad, vanakesi ei taha ka kurvastada ning saunake on hea koht, kus ehal käia. Kenasti asjakohaselt ei tee ka Sepp mingit pikka juttu kõrvaliste teemadega – kõike muud on täpselt nii palju, kui Miia armuelu puudutavate rohkem ja vähem traagiliste keerdkäikude tutvustamiseks vaja. Kes Saarema eluolu, looduse ja inimtüüpidega lähemalt tutvuda tahab, peab siiski mujale otsima minema. Poemüüjast Miia võiks põhimõtteliselt ükskõik millises Eestimaa külas oma printsi oodata. Süžee on nii põgusa raamatu kohta parajalt tihe, teemaks mahub lisaks armastuse hädadele ka sõbrannatamine ja kolmnurgatamine jms. Halvad naistegelased on muidugi pigem ‘ülemukitud mõttetud tibid’, noh, mitte nüüd täiesti mustvalgelt aga siiski ja peategelane peab end hirmus tavaliseks, aga nagu möödaminnes selgub, et kui ta vaid saunalinal langeda laseb ... ja silmad on ka kenasti suured (ja nagunii hirmus tundelised).
Kui militaarulme puhul ei ole nt posttraumaatiline stress või üldse mingi üleliigne tundlemine teema, siis ühe korraliku seebika puhul ikka vastupidi – emotsionaalne pinge toob kohe kaasa reaalsed füüsilised tagajärjed. Mõnel korral tahaks küsida, et kas Eesti külades arstiabi ikka tõesti raske leida, et Miia oma rasestumisvastaseid vahendeid meditsiiniõest tädi kaudu hankima peab? Aga no see selleks. Miia pole iseenesest ju üldse halb rollimudel, oskab õigetel hetkedel enda eest seista küll, prints pole mitte päästerõngas vaid … oluline edasiminek elukvaliteedis, ehk. Omamoodi nauditav on tegelaste kõnepruuk. No nad räägivad täiega nagu seebikakangelased.
Et siis seegi lugu lippab nagu lepase reega ja läheb alla nagu magus limonaad laste sünnipäevapeol. Või midagi. Ja lõpus on loomulikult pulmad. Kui nii võtta, siis võiks ju ka ’Reekviem „Galateale“’ lõpus pulmad olla. Eeltingimused on päris hästi täidetud.
Meestegelaste kohta saame seda ka teada, et kas nad ikka on kenad või mitte. Kui õigesti mäletan, siis enamikel olid musklid ikka ka. Aga muidugi lahingus treenitud gorilladest eksmilitaare Saaremaa kandis eriti ei liigu. Naistegelased on kõik pigem kenapoolsed, kusjuures vihjamisi on löövaimaks relvaks ikkagi loomulik ilu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar