12 oktoober, 2018

Piret Raud - Kõik minu sugulased (2017)


Raud pakub unistusi suurematele ja väiksematele lugejatele: küll võiks tore olla, kui sul olekski suur ja ühtehoidev pere ja suguvõsa.  Mistõttu näiteks võidki mänguasjade alla mattuda, kuna kõik nad hoolivad sinust. Kas pole kena mõte? Lähedased on küll mitmes mõttes veidrad, kuid nad hoiavad ühte. Isa võib olla koeraga äravahetamiseni sarnane või vennal kasvatatakse rohelist pead; vahet pole, me lendame mesipuu poole.

Autor loob ühtaegu universiaalseid kui isiklikke konflikte (iga peatükk kirjeldabki ühe sugulase näitel sellest). On konfliktid, mis kuuluvad vaid kitsasse ringi (nt tädi, keda keegi ei märka), ja on konflikte, mis puudutavad tervet maailma. No näiteks tüdruk, kes ehitab mänguasjadest torni Kuuni; või kindral ja tema kärbes, kes enesetapumissiooniga lõpetab sõja naabritega; või onu Kaupo, kes suitsetab nii palju, et mõjutab Maa kliimat.

Lood on omavahel õige lõdvalt seotud – need, kes on ühes loos peategelaseks, ei kanna tingimata mõnes teises loos kõrvaltegelasena neid omadusi, mida just dramaatiliselt esitleti. Vast markantseim näide on isa, kellest jutustatakse kahes tekstis – esimeses loos on ta pere koera Pollaga ühte nägu, teises loos kuulab aga nii andunult muusikat, et muust ei hooli. Kuid kummastki ei saa aru, et andunud muusikakuulaja on koeranäoline või siis Pollaga sarnanev isa on ühtlasi niisugune helikoguja. Lood võinuks ehk enam seotud olla, aga noh, ehk see on minu kiiks, kui jutukogul on üks ja sama jutustaja jne.

Seniloetud Raudi pikematest raamatutest jääb see jutukogu ehk kuskile keskele – nii „Natuke napakad lood“ kui „Teistmoodi printsessilood“ pakuvad ehk suuremat mõtteuperpallitamist, samas on see kogumik ehk löövam kui Sandri ja ta ema raamat. Ehk ei peaks ka mitmes loos leidma rõhutamist, kui kasulik ja tore on raamatute lugemine – muidugi, eks kordamine ole tarkuse ema jms.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar