08 oktoober, 2018

Steven Erikson - Blood Follows (The First Collected Tales of Bauchelain and Korbal Broach, 2011)


Teine tutvus Malazani maailmaga (kuigi siin blogis on teised kirjutajad läbi hekseldanud kõik Malazani põhiromaanid – näiteks üks ja teine tõlgendus romaanist „The Crippled God“), siingi siis möllab kõiksugu tume maagia ja nekromantia. Miskis linnas möllab öösiti miski tapja, kelle eesmärgiks näib ohvritelt elundeid röövida. Ja nii kümme päeva järjest, mistõttu paljunäinud linlastes on puhkenud paanika ning pimeduse saabudes poetakse kodudesse peitu. Linna vahimehed ning kõiksugu palgamõrvarid ja muidu kangelased jahivad seda hirmsat mõrtsukat, ent edu puudub. Üks kuninglik võlur annab vihje, et tegemist on sedavõrd tumeda maagiaga, mille oskajaid selle linna arvukate võlurite hulgast ei leidu.

Aga linnas on peatumas kaks kahtlast välismaalast, kes peatuvad kohalikus võõrastemajas ja elavad seal väga kahtlaselt. Vahtkond asub neid nüüd lähemalt uurima. Loo üheks peategelaseks on kohalik ebaõnnesõdur Emancipator Reese, kelle need välismaalased palkavad endile teenriks. Reese näeb pakutus head võimalust kõva raha teenida ning vinguvast naisest ja tüütutest lastest eemale saada, ainult et … need turistid on neetult veidrad ja hirmuäratavad, kuid peale lepingu sõlmimist pääsu neist enam pole. Vahtkonna üllatuseks on tapmistega seotud ka üks kuningapere võsu, kel on õige perverssed tahtmised.

Et noh, mõtled „Erikson“ ja kujutled midagi ülimalt tinast ja sünget ja elavat. Tegelikult on see jutustus õige lõdva käega kirjutatud, palju lühikesi peatükke ja erinevaid vaatepunkte, tekstil on tuline jutt taga. Eks Malazani ekspertidel on aimu rõhkudest ja taustast; minu jaoks on see parajalt mõõga-ja-maagia masti tekst, mis kõiksugu tumedusest läbi ligunenud.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar