Tore on taasavastada, et hea
kirjanduse üheks tunnuseks on salapära, võimatus üheks kindlaks vastuseks. Nii
on ka see Galera romaan – millest see õieti on? Eneseotsing? Brasiillus? Vaba
tahe? Geneetika? Ei tea, arvatavasti mitte. Aga on olemas kuradi mitmeid erinevaid
võimalusi, mida peas läbi mängida ja selline lähenemiste risoom on kahtlemata
mõnus.
Peale isa kalkuleeritud
enesetappu läheb poeg uurima, mis ta vanaisaga õieti juhtus, kuulu järgi tapeti
ühes väikeses rannikulinnas, aga mingit selgust selle aastakümnete taguse
juhtumiga pole. Ta jätab oma senise elu ja rendib aastaks seal maja, võttes
kaasa isa vana koera. Linnas tuntakse ta ära – ta on nimelt vanaisa sarnane. Ja
vanaisa ise oli … mitte just kõige parem kodanik.
Ja elu ise. Ja elu ise.
Galera kirjeldab iseenesest
banaalset elu, aga mingil moel kujuneb see üsna müstiliseks odüsseiaks läbi
inimeste ja looduse ja olemise. Vastuste hägu, aga ürgsupp podiseb edasi. Elu
on vigane, õnnevupsatustega.
Romaani lõpupoole tekkis kerge
assotsiatsioon Olle Lauli romaani peategelasega, nad mõlemad suhtuvad
valikutesse … omal moel. On või leiavad viisi elada nii, mis lugejal võib
tekitada ühtaegu ebamugavust kui arusaamist. Tõlgenduste paljusus, eksole.
Raip, kui turgutav on vahelduseks
lugeda head kirjandust.
saarte hääl
sirp
raamatutega
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar