02 november, 2018

Eleanor Arnason – Loft the Sorcerer (The Book of Magic, 2018)


Arnason töötleb ühe islandi muinaslugu – kuidas ta seda on muutnud, selgub loo lõppsõnas.

Igatahes, lugu siis sellest, kuidas üks üsna halbade soovidega noormees nimega Loft tahab saada vägevaks võluriks, et noh, oleks vägev. Selleks peab ta kätte saama inimnahast võluraamatu, mis on maetud koos ühe õige kahtlase minevikuga piiskopi hauda. No aga selle hauast ülestõstmise käigus saab Loft kõvasti vastu näppe ning seejärel ravi käigus … satub viimaks trollineiu kätte vangi, kes soovib Lofti nuumata oma laste sigitajaks.

Mehele see jõletu troll just ei sümpatiseeri ning ta on nõus enamvähem kõigega, et pääseda trolli tulevastest embustest. Trolli-isa (kes on vanaduses muutunud pea kivirahnuks, mida/keda siis tütar kasutab üsna lugupidamatult oma koopa uksena) pole samuti sellest ebardist väimehest huvitunud ja soovitab Loftil mõni mehine troll leida, kellega võiks tütar lapsi saada. Võlukunsti abil loob Loft omal moel võlupeegli, mille järel leiab Islandi salapärastest urgastest vägeva ninaga (ehk siis vägeva … ) trolli, kes on haldjate juures vangiks. Loftil õnnestub veenda trollineidu seda vägeva ninaga (ehk siis ka vägeva … ) trollimürakat päästma. Mis pole muidugi lihtne ja mille käigus mõnigi asi muutub igaveseks.

Eks sellised muinasjuttude ümberjutustused on nagu on – vastukaaluks see Grimmide remix. Nii nagu Gaimani Põhjala mütoloogiate puhul, ei saa ka Arnasoni puhul just öelda, et luuakse täiesti uut kvaliteeti. Sellised tekstid mõjuvad pigem tutvustustena, et õhutada lugejat edasi originaalide kallale minema. Huvi pärast võib muidugi võrrelda, mida Arnason lõppsõna järgi muutis ja miks. Autor on varemgi islandi mütoloogiat kasutanud – nagu näiteks see Kormaki lugu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar