Arnason töötleb ühe islandi
muinaslugu – kuidas ta seda on muutnud, selgub loo lõppsõnas.
Igatahes, lugu siis sellest,
kuidas üks üsna halbade soovidega noormees nimega Loft tahab saada vägevaks
võluriks, et noh, oleks vägev. Selleks peab ta kätte saama inimnahast
võluraamatu, mis on maetud koos ühe õige kahtlase minevikuga piiskopi hauda. No
aga selle hauast ülestõstmise käigus saab Loft kõvasti vastu näppe ning
seejärel ravi käigus … satub viimaks trollineiu kätte vangi, kes soovib Lofti
nuumata oma laste sigitajaks.
Mehele see jõletu troll just ei
sümpatiseeri ning ta on nõus enamvähem kõigega, et pääseda trolli tulevastest
embustest. Trolli-isa (kes on vanaduses muutunud pea kivirahnuks, mida/keda
siis tütar kasutab üsna lugupidamatult oma koopa uksena) pole samuti sellest
ebardist väimehest huvitunud ja soovitab Loftil mõni mehine troll leida,
kellega võiks tütar lapsi saada. Võlukunsti abil loob Loft omal moel
võlupeegli, mille järel leiab Islandi salapärastest urgastest vägeva ninaga
(ehk siis vägeva … ) trolli, kes on haldjate juures vangiks. Loftil õnnestub
veenda trollineidu seda vägeva ninaga (ehk siis ka vägeva … ) trollimürakat
päästma. Mis pole muidugi lihtne ja mille käigus mõnigi asi muutub igaveseks.
Eks sellised muinasjuttude
ümberjutustused on nagu on – vastukaaluks see Grimmide remix. Nii nagu Gaimani
Põhjala mütoloogiate puhul, ei saa ka Arnasoni puhul just öelda, et luuakse
täiesti uut kvaliteeti. Sellised tekstid mõjuvad pigem tutvustustena, et õhutada
lugejat edasi originaalide kallale minema. Huvi pärast võib muidugi võrrelda,
mida Arnason lõppsõna järgi muutis ja miks. Autor on varemgi islandi
mütoloogiat kasutanud – nagu näiteks see Kormaki lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar