Tuleb tunnistada – esmapilgul
täiesti lootusetuna näiv jutt muutub puändi abil hoopis paremaks. Tänu jumalale, et
tekst niivõrd lühike on, muidu hakanuks kahtlustama, et autor on … õige
kummaliste eksperimentide kallale asunud ning selle lugemiseks peab samuti
joovastuma.
Niisiis, hullumajas on kaks
erilist patsienti, kes kuulutavad, et kuuluvad Mustade Inglite Armeesse. Noh,
tegelikult on nad nunnudest inglite välimusest veidi kaugel – üks on troll ja
teine ükssarvik. Inglitele kohaselt on nad riietunud roosadesse
pitsseelikutesse jne. Krokodillilaadne olend, kes neid hullumajas kontrollib,
pakub välja, et nad saavad vabaks … kui nad lähevad vabaduses viibiva kolmanda
kaasosalisega ühele ohtlikule missioonile – selle käigus nad saavad kas terveks
(muidugi, Mustad Inglid tunnevadki end tervetena) või nendega juhtub pagan teab
mida: nagu nendega, kes sinna missioonile on varem saadetud. Nagu peagi selgub,
osutub kolmandaks Mustaks Ingliks päkapikk …
Ja nii edasi. Nagu öeldud,
esmapilgul õige totter tekst (muidugi, teistsuguses lugemistujus võiks see
kindlasti ohjeldamatu killuallikas olla) loksub minu jaoks paika puändiga.
Polegi juba mõnda aega lugenud niisugust lühijuttu, mille lõpp oleks niivõrd
oluline teksti mõistmiseks ja nii mõndagi pea peale pöörab. Muidugi (lisaks
tähelepanupuudusele) on teiseks võimaluseks, et teksti edenedes mõtlesin veidi
teistsugustele taustsüsteemidele, mis ühe või teise tegelasega võiks kaasas
käia ning nii jäi tähelepanuta hoopis, ee, maalähedasem versioon. Oh jah, mitu
korda ma õieti üht ja sama asja kordangi.
Igal juhul, tekst muuhulgas
loetav Reaktori lehelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar