28 november, 2018

Leila Tael-Mikešin - Mustade Inglite Armee (Tuumahiid 4, 2018)


Tuleb tunnistada – esmapilgul täiesti lootusetuna näiv jutt muutub puändi abil hoopis paremaks. Tänu jumalale, et tekst niivõrd lühike on, muidu hakanuks kahtlustama, et autor on … õige kummaliste eksperimentide kallale asunud ning selle lugemiseks peab samuti joovastuma.

Niisiis, hullumajas on kaks erilist patsienti, kes kuulutavad, et kuuluvad Mustade Inglite Armeesse. Noh, tegelikult on nad nunnudest inglite välimusest veidi kaugel – üks on troll ja teine ükssarvik. Inglitele kohaselt on nad riietunud roosadesse pitsseelikutesse jne. Krokodillilaadne olend, kes neid hullumajas kontrollib, pakub välja, et nad saavad vabaks … kui nad lähevad vabaduses viibiva kolmanda kaasosalisega ühele ohtlikule missioonile – selle käigus nad saavad kas terveks (muidugi, Mustad Inglid tunnevadki end tervetena) või nendega juhtub pagan teab mida: nagu nendega, kes sinna missioonile on varem saadetud. Nagu peagi selgub, osutub kolmandaks Mustaks Ingliks päkapikk …

Ja nii edasi. Nagu öeldud, esmapilgul õige totter tekst (muidugi, teistsuguses lugemistujus võiks see kindlasti ohjeldamatu killuallikas olla) loksub minu jaoks paika puändiga. Polegi juba mõnda aega lugenud niisugust lühijuttu, mille lõpp oleks niivõrd oluline teksti mõistmiseks ja nii mõndagi pea peale pöörab. Muidugi (lisaks tähelepanupuudusele) on teiseks võimaluseks, et teksti edenedes mõtlesin veidi teistsugustele taustsüsteemidele, mis ühe või teise tegelasega võiks kaasas käia ning nii jäi tähelepanuta hoopis, ee, maalähedasem versioon. Oh jah, mitu korda ma õieti üht ja sama asja kordangi.

Igal juhul, tekst muuhulgas loetav Reaktori lehelt.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar