27 november, 2018

Hannu Rajaniemi – The Viper Blanket (Invisible Planets, 2017)


Kui ma siin muudkui olen imestanud, et Rajaniemi paneb puhast fantasyt, siis vastus paistab olevat ühes väikeses jutukogus, kus ilmusidki tema sellelaadsed jutud. Nii on ka see ussilugu sealt pärit.

Seekord läheb autor eriti paganaks kätte, ning Tuoni suguvõsa on üks eriti paganlik kamp inimohverduste ja muuga oma esivanemate hüvanguks. Kuid kui peategelane avastab, et suguvõsast tähtsam on ta lahkunud naine ja tema tahaks naisega surmajärgselt uuesti kohtuda, mitte et miskis nö Valhallas või Toonelas suguvõsa seltsis mürada (niisiis paralleelselt eksisteerivad erinevad taevad). Selleks tuleb aga ette võtta midagi õige drastilist … ja antipaganlikule jumalale meelepärast.

Arvatavasti on mul kerge üledoos soome paganlikust fantasyst, nii läks see tekst vähe mööda. Või siis see vanamehe sõgedus teispoolsuse asjus … ma ei tea. Igal juhul polnud sada protsenti keskendunud või meeled avatud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar