21 detsember, 2018

Jim Butcher – Hauatagune oht (2018)


Dresdeni kolmas romaan on vast apokalüptilisem kui eelmised kaks, igal juhul peab võlur lähedaste ja enda päästmiseks õige vägevaid jõude ja riukalikke / meeleheitlikke nippe kasutama – ning romaani lõppedes (sest sari jätkub veel mitmete raamatute võrra, eksole, seega pole see mingi spoiler) tekib paratamatult küsimus, kas Dresden käitus enamvähem õigesti, kui tegi seda mida tegi. Kas ühe inimese armastus on väärt niisugust kaost ja hävingut?

Ühesõnaga, Dresdeni sari läks mitme kraadi võrra tõsisemaks ning esimeste romaanide hooletut killuviskamist on nüüd mitme suurusjärgu võrra vähem: mis nalja sa ikka teed, kui asjad võivad üsna tuksis olla. Sa võid irvitada endaga seotud asjade üle, aga kui su lähedased on sinu pärast ohtu sattunud, tundub nagu veidi sobimatu miskit võluri-komejanti arendada.

Raske oleks öelda, et tegu oleks maailmataju arendava teosega (no kui sa muidugi usud vampiiridesse ja viirastustesse ja haldjatesse, siis on ehk teisiti) – see on dramaatiline meelelahutus linnafantaasia austajatele. Tänapäev, palju varjatud üleloomulikust tavareaalsuse taga, sorts romantikat. Eks arvatavasti neljanda romaani ilmumisel loeks vast edasi.

„Kui ma kõnelesin, virvendas miski üle Justine’i näo, ehkki ma ei suutnud otsustada, kas see oli midagi sooja või midagi tulist, vihast. Ta pani silmad kinni ja sõnas: „Siis ta ehk sureb sellest mürgist, mis sul sees on, kui ta sinust joob.“
„Kurat võtaks. Mingi võimalus peab olema. Veel midagi, mida sa saad mulle rääkida.“
Justine kehitas õlgu ja raputas väsinult pead. „Me oleme juba surnud, härra Dresden.“ (lk 287)


ulmekirjanduse baas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar