Peale “Droonide mängu” oli valida, kas lugeda edasi
eesti raskemat ulmet või lasta peal puhata meelelahutusega. Valisin siis
Butcheri - ja tõepoolest, vahelduseks on fantasy action igati hea.
Lugu siis sellest, et Chicagos on juhtunud mitmeid
koletuid mõrvasid. Peale esimese raamatu sündmusi on toimunud Dresdeni ja
politsei eriosakonna vahel suhete jahenemine (mille tagajärjeks on Dresdeni ühe
peamise sissetuleku kadumine), aga nüüd viimaks kutsutakse ta kuriteopaiku
inimjäänuseid uurima. Aga siis viskab omakorda kohale ilmunud FBI nii Dresdeni
kui eriuurija sündmuspaigalt välja - mees jõuab küll mõista, et koletu mõrva on
põhjustanud libahundi tegevus (ja nagu öeldud, selliseid südameidtarretavaid
roime mitme nädala jooksul õige mitmeid juhtunud).
Asja edasi uurides avaneb Dresdenile õige kummastav
nurgake Chicago põrandaaluses elus, nimelt on linnas nii mõnigi rühmitus, kes
on õige libahundilike kalduvustega. Aga see pole muidugi kõik - niisamuti on
Chicagos peitunud tõeline loup garou… ja veel mõnigi sutekskäija.
Tulemuseks on siis üpris ohjeldamatu vägivallaga täidetud paar päeva, kus
libahundid tapavad üksteist ja inimesi ning üks politseijaoskond hävineb
libahundiks muutumise tagajärjel. Kõige nende madinate juures on ühiseks
joonekssee, et ikka satub Dresden sündmuste keskpunkti ja seetõttu peab keegi
(olgu ta siis hea või paha!) teda üha rängemalt ja rängemalt vigastama. Aga
võlur ei anna alla, tema ülesandeks on maailma päästa.
Nagu näha, tekst ei paku just palju mõtlemis- või
samastumisainest - peamine, et kangelane sümpaatseks mõelda ja ta tegemistele
pöialt hoida. Vähemalt hea seegi, et kui Butcheriga samal alanud Steven Brusti
tõlgetest lugemisest otsustasin loobuda, siis Butcheriga võiks võimalusel
vähemalt kolmanda raamatuga jätkata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar