Et siis ideaalne pere läheb mere
äärde telkima. Leitakse tore rannake, poeg ja tütar mängivad nii
ennastunustavalt liival kuni viimaks pimeduse saabudes vajuvad sügavasse unne;
vanemad longivad seejärel rannal ning kepivad nagu suhte alguses. Öösel näevad
nad unes kõik, kuidas nad tapavad mõne oma perekonnaliikme. Hommikul
kehitatakse seepeale õlgu, järgnev päev on vähe närvilisem, aga eks igas peres
on vähe närvilisemaid hetki, mis kenasti mööduvad.
Järgmisel päeval korjavad
politseinikud laibakottidesse neli põlenud ja verist laipa.
Lihtne lugu, mis on eelkõige
mõistetav horrori austajatele – see nõuab uskumist, et kuskil seal on
üleloomulikud jõud, mis pole üleüldse heatahtlikud muu elava suhtes. Ma saan
aru, et autor tahtiski luua võimalikult lihtsakoelisena näivat juttu, mis siis
paneks lugeja mõtte liikuma painajalikele radadele; kuid minu jaoks jääb see
konstruktsioon liialt horrori traditsioonidesse (niipalju kui ma seda võiksin
mõista). Lahendus kui selline on vast liialt … lihtne või nii. Aga ehk eksin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar