Andrus Kivirähk – Puulased ja tohtlased (Vinguv jalaluu, 2018)

Kivirähk on kirjutanud järelloo „Rehepapile“ – kui seal tehti maarahva rõõmuks kratte, siis 1989. aastaks on sellised kasulikud teadmised ununenud … aga leidub siiski inimesi, kel need salateadmised olemas. Nii loob Kallela (pole vast sugulust Akseli Gallen-Kallelaga) nimeline mees puuhalgudest ja saunavihtadest 30 puulast ja tohtlast.

Miks? Ikka eesti rahva kasuks, Kallela on Rahvarinde aktivist ja ööl vastu Balti keti toimumist avastab ta ühe ketilüli, kuhu pole planeeritud ühtki inimest Balti ketti ülal hoidma! Viimases hädas müüb Kallela hinge vanapaganale, ja nagu teada, Balti kett saab surematuks. Kuid inimestega äravahetamiseni sarnased (kenad blondid noormehed ja neiud) puulased ja tohtlased ei kao olematusse peale seda suursündmust, ning loo jutustaja meelehärmiks jäävad need Kallela seltsi, käivad miitingutel loosungeid hoidmas ning on muidu Rahvarindele ja taasiseseisvuvale Eestile abiks. Kuniks vanapagan võtab Kallela hinge.

Nüüd sulanduvad puulased ja tohtlased eestlaste hulka ning loo jutustaja tahab need õudused maa pealt rookida … aga see osutub keeruliseks. Ning edasine ongi sellest olendijahist, kus peategelane kasutab õige … hullu (akutrelliga!) võtet nende kindlaks tegemiseks.

Nagu öeldud, siis tekst kuuluks justkui „Rehepapi“ maailma (kui muuhulgas meelevaldselt eeldada, et ussisõnade-romaan oleks omakorda eellooks jne). Kivirähk märatseb edukalt rahvusmütoloogia kallal ja ta väike inimene suudab edukalt määrida rahvuse õilsat palet. Või siis … mitte? Äkki on Ickel ja Kivirähkil õigus ja meie keskel ongi … kahtlased olendid?

ulmekirjanduse baas