05 detsember, 2018

Mehis Heinsaar – Roland septembris (Looming 10, 2018)


Heinsaar lahendab sisemise rahutuse küsimust jälle omamoodi ja võluvalt. Lihulas apteekrina töötav keskealine narkar Roland nimelt tõuseb oma kahtlusetunnil õhku, ja mida suurem sisemine ebakõla, seda kõrgematesse õhukihtidesse tõuseb. See, mis esimestel hetkedel näib huvitava kogemusena, muutub kiiresti õige häirivaks – lisaks turvalisusküsimusele näpistab nälg, külm ja üksindus.

Sellele olukorrale on siiski väljapääs, mille autor lahendab üpris konventsionaalses vormis ja mis on eelneva Heinsaare loome kogemuses mõneti harjumatu.

Aga Heinsaar jätkab kenadel Eesti hingemaastikel rändamist, seekord siis Lihula ja Põltsamaa teljel. 21. sajand oma tehnikaaplustühisusega on kuskil taamal, inimesed on iseendas. Vahel lõksus, vahel rahulolevalt siseilmas loovimas. See oleks justkui luubiga avastaks tolmurullide maailmast pulbitseva elu oma imepäraste olendite ja peletistega. Elu on mujal, unistajad. Pole küll vast senini märganud, et Heinsaar oleks kirjutanud morfiinist ja teistest sellelaadsetest ainetest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar