Heinsaar lahendab sisemise
rahutuse küsimust jälle omamoodi ja võluvalt. Lihulas apteekrina töötav keskealine
narkar Roland nimelt tõuseb oma kahtlusetunnil õhku, ja mida suurem sisemine
ebakõla, seda kõrgematesse õhukihtidesse tõuseb. See, mis esimestel hetkedel
näib huvitava kogemusena, muutub kiiresti õige häirivaks – lisaks
turvalisusküsimusele näpistab nälg, külm ja üksindus.
Sellele olukorrale on siiski
väljapääs, mille autor lahendab üpris konventsionaalses vormis ja mis on
eelneva Heinsaare loome kogemuses mõneti harjumatu.
Aga Heinsaar jätkab kenadel Eesti
hingemaastikel rändamist, seekord siis Lihula ja Põltsamaa teljel. 21. sajand
oma tehnikaaplustühisusega on kuskil taamal, inimesed on iseendas. Vahel
lõksus, vahel rahulolevalt siseilmas loovimas. See oleks justkui luubiga
avastaks tolmurullide maailmast pulbitseva elu oma imepäraste olendite ja peletistega.
Elu on mujal, unistajad. Pole küll vast senini märganud, et Heinsaar oleks kirjutanud
morfiinist ja teistest sellelaadsetest ainetest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar