Tekst võiks esmapilgul rõhuda
kahe vastandi tõukumisele – kuidas noor plika kirjeldab vastavalt oma
naiivsetele kogemustele midagi eriliselt hirmsat. Ehk siis toimumas on
apokalüpsis, viimased tunnid enne maailmalõppu, ning ta vanemad otsustavad kogu
perega midagi üheskoos teha.
Selline vastandus võiks mõjuda
muidugi üsna valusnaljakalt, kuid tegelikult liigub tekst rohkem sinna valusa
poole, sest Gaiman lisab siia kolmanda jõu ehk lapsepõlvetrauma – kuidas
vanemad omavahel läbi ei saa ning kuidas see tipneb lähisuhtevägivallaga ning kuidas see lastele mõjub (tüdrukul on
veel pudikeelne õde), kes neid intsidente vahetult pealt näevad.
Ja nii osutub see tekst
ootamatult kõhedaks, küsimus polegi selles, et maailmalõpp on kohe siin ja
praegu, vaid hoopis see katkiste inimsuhete pundar ja selle mõju lastele. Eks
neid ebaloomulikke (või siis mitte?) suhteid on tüdrukule näha ka autoaknast,
ent need on ehk lugejatele seletatavad-vabandatavad selle erakordse sündmuse
tõttu, mis siis vabastab piirid jne.
Algul see tekst suuremat muljet
ei jätnudki, esmalt jäi silma ikka see vastandus lapsemaailma (selgusetuks jäi,
kas näiteks tüdruku kohatud ükssarvik on normaalne osa sellest
tekstireaalsusest või tegu ikkagi, hmm, tüdruku ilma väljamõeldisega?) ja nö
reaalse maailma vahel. Ent mõned tunnid peale lugemist hakkas üha enam häirima
see peresuhete katkisus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar