27 detsember, 2018

Neil Gaiman - When We Went to See the End of the World by Dawnie Morningside, age 11¼ (Smoke and Mirrors, 2005)


Tekst võiks esmapilgul rõhuda kahe vastandi tõukumisele – kuidas noor plika kirjeldab vastavalt oma naiivsetele kogemustele midagi eriliselt hirmsat. Ehk siis toimumas on apokalüpsis, viimased tunnid enne maailmalõppu, ning ta vanemad otsustavad kogu perega midagi üheskoos teha.

Selline vastandus võiks mõjuda muidugi üsna valusnaljakalt, kuid tegelikult liigub tekst rohkem sinna valusa poole, sest Gaiman lisab siia kolmanda jõu ehk lapsepõlvetrauma – kuidas vanemad omavahel läbi ei saa ning kuidas see tipneb lähisuhtevägivallaga  ning kuidas see lastele mõjub (tüdrukul on veel pudikeelne õde), kes neid intsidente vahetult pealt näevad.

Ja nii osutub see tekst ootamatult kõhedaks, küsimus polegi selles, et maailmalõpp on kohe siin ja praegu, vaid hoopis see katkiste inimsuhete pundar ja selle mõju lastele. Eks neid ebaloomulikke (või siis mitte?) suhteid on tüdrukule näha ka autoaknast, ent need on ehk lugejatele seletatavad-vabandatavad selle erakordse sündmuse tõttu, mis siis vabastab piirid jne.

Algul see tekst suuremat muljet ei jätnudki, esmalt jäi silma ikka see vastandus lapsemaailma (selgusetuks jäi, kas näiteks tüdruku kohatud ükssarvik on normaalne osa sellest tekstireaalsusest või tegu ikkagi, hmm, tüdruku ilma väljamõeldisega?) ja nö reaalse maailma vahel. Ent mõned tunnid peale lugemist hakkas üha enam häirima see peresuhete katkisus.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar