Lahe must huumor tulnukatest,
maailma loomisest ja muidu elu mõttest. Lühidalt kokku võttes: tulnukate
ülirass külvas miljardeid aastaid tagasi Linnuteele ja mujale seemneid, millest
võiksid hakata arenema intelligentsed olendid. Need arenevad, muutuvad nö
intelligentseks eluvormiks ja hakkavad aja möödudes rassi-siseselt võitlema
võimu ja ressursside nimel. Selleks on vaja maavarasid kaevandada; neid
kaevandatakse senikaua kuni sõjad nende pärast muutuvad üha hävitavamateks
(sest kes ei tahaks omada veel viimaseid maavarasid) ning asi päädib
enesehävitusliku pingutusega. Ja ongi kõik. 
Ehk siis saabub sügis ning see
tulnukarass tuleb millalgi sinna hävitatud planeedile, kus korjavad üles kõik
selle toorme, mille rassid on oma planeedil üles kaevandanud. Sest üitulnukate
loogika järgi on lihtsam saaki korjata kui ise planeetidel kaevandada.
Selle jutu puhul jõuab aga
miljoneid aastaid teel olnud tulnukate „kombain“ ühe planeedni, kus polegi elu
lõppenud; veel hullem, nad võtavad tulnukalaeva ilmudes nendega kontakti … ja
kuulevad seda lugu galaktilisest põlluharimisest. Maalased … on üsna nördinud.
Minu meelest on see üks
vaimukamaid universumi ajaloo seletusi, mis selgitab lühidalt ja rumalalegi
selgelt tõepoolest kõik ära. Bill Bryson on troonilt lükatud.
„You have to admit, boss, it would be interesting. The first living civilization we’ve actually met, in a million years of visiting other worlds. Don’t you want to know what they’re like?“
„I just wish they had the decency to be dead,“ Toku sighed. „That’s by far the best thing about other civilizations: their 100 percent fatality rate.“ (lk 460)
Tekst on loetav Tori lehelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar