Löövast autorinimest hoolimata on
tegu hella ja igava luulega. Eks mõningase pingutusega võib siit otsida zen
elamust, aga samas pole mõtet ka üle pingutada poosetava tõlgendamisega.
Tank on Valgevene luuletaja,
kelle valikkogu paistab koosnevat elusügise poeesiast. Teemadeks ikka lapsepõlv
ja ema ja sõda ja vananemine. Rohi oli rohelisem ja elu tõelisem, kes meist
seda ei tunneks, kui noorusaega tagasi vaadata. Ei saa ka kuidagi öelda, et
tegemist oleks tüüpnäitega nõukogude sotsrealismist; eks siin ole kasvõi
koostaja ja tõlkija filter ees (mitte et mul oleks aimugi, mida Tank veel
lüürikasse valada võis – kuigi postituse jaoks pilti otsides selgus, et
tegemist on Tanki teise tõlkeraamatuga eesti keeles).
Üldiselt tundub tegu olevat
niisuguse raamatuga, millega sai kenasti plaani täita – kenasti sai teha
ristikese, et ilmunud on vennasrahvaste autori tõlge, mis sest et õige õbluke
ja kahjuks vähe suvalise tähtsusega. Tõsi küll, minu kätte sattunud eksemplari
oli keegi varasem lugeja õige mitmest kohast tsitaate alla jooninud – paistab,
et sellele lugejale olid olulised mõtted sõprusest ning looduse kajastamisest.
VANAST MUINASJUTUST
Ükskord
peatusin teelahkmel
kivi ees.
„Sõidad vasakule –
sured ise.
Sõidad paremale –
sureb hobu.“
Keerasin kurale.
sest mis sõdur
oleksin ma hobuseta!
1978 (lk 13)
KOLM PEEKRIT
Päris tütar oma emalt:
„Kellele mul naiseks minna
valida kui kolme vahel,
kolme kena poisi vahel?“
Ema vastas: „Võta peekrid,
ühte vala linnupiima,
teise kalla oma higi,
kolmandasse – silmavesi.
See, kes valib linnupiima,
armastab sind ilu pärast.
See, kes võtab higipeekri,
ihaldab sind hoole pärast.
Aga viimse peekri maitsja
vajab sind just elu pärast
ning ükskõik mis mures, hädas
sind ta eal ei jäta maha…“
1978 (lk 29)
Sa teretasid mind
ja mina rõõmustasin.
Kuid varsti lasin oma pihust
su käe,
sest ma ei leidnud sellelt
oma
elujoont.
1978 (lk 36)
Võib-olla sestap, et nooruses
tuli tihtipeale lõpuni kanda
kellegi saapaid,
kellegi vatte,
mis olid alati
kas liialt suured
või väiksed,
hoidun ma nüüd kõrvale
isegi võõrastest mõtetest.
1966 (lk 44)
„Armastan igavesti!“
„Ootan igavesti!“
„Mäletan igavesti!“
Sõnad, mis ei tähenda
mitte midagi
nende jaoks,
keda armastatakse,
keda oodatakse,
kellega jäetakse hüvasti.
Nende sõnade raskust tunnevad vaid need,
kes armastavad,
kes ootavad,
kes edasi
elama jäävad.
1978 (lk 61)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar