18 jaanuar, 2019

Hando Runnel – Videvik (2009)


Kui see kogu 2009. aastal masu keskmes ilmus, võis see mõnele lugejale mõjuda küll õige masendavalt. Sest noh, autor oleks justkui ängi alla mattunud ning lugeja endaga kaasa rabanud, kõikjal on kraanid justkui kinni keeratud; vaid noorusajas oleks justkui olnud midagi toredat – tore, et vähemalt sellestki on mälestus tallel.

Asi läks minu jaoks nii masendavaks, et poole lugemise pealt pidin järgi uurima, mis raamatuga õieti tegu on – otsingutulemus teavitab, et see on autori enda valikkogu … peris sünge värk. Teosele lisab ooperlikku traagikat ümbrispaberil kasutatud udukogu foto … No tõesti, 70-aastase luuletaja kujutelmades on õige vängelt Eros ja Thanatos juured sisse ajanud (tähendab, valikkujutelmades ikka.

Sünge vana.



Varing

Hingitseb hämar õhtu
rõskete hangede kohal
Ängistus üles kasvab
kusagil rahu pole
Ahju ees ei ole
ahju taga ei ole
Vagusas talulaudas
rahu võiks ometi olla
Aga kui satud talli
võpatab lammas ja määgib
Just nagu jumalakeeli
ammuvad tõprad su poole
Maailma süü veereb peale
masendus matab meeli
veritseb haavu hinges

Rusuneb inimvare
nõnda kui talutare
Ikka see talutare

Ikka see talutare
(lk 34)




Talvepalve

Täna õhtul nägin päikest,
punakera veeremist
sinna silmapiiri taha
kussa kaugel, ära must.

Sa mu väike, viimne päike,
ära ära ära kao
järel hiigla eksikäike
läbi hiilg’va ilmajao!
(lk 39)




Igavik

Igavik on väga pikk.
Sügisene videvik.
Vana pime. Igerik.
Videviku südamik.
Päeva pära. Sügavik.
Soome-ugri hämarik.
(lk 68)




postimees

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar