Sellelt autorilt esimene tekst,
mis positiivselt üllatab (tegelikult juba jõudsin ühe positiivse elamuse
unustada), sarnaselt Lee jutule pole siin selgeid sabu ega jalgu, oluline on
teksti (morbiidne) hingus. Et tegu siis fantaasiamaailmas (padufantasy?)
toimuva looga kus ühel raamatul on müsteerilise naise hing. Aga et tegemist on
keskaegse hõnguga raamatukoguga, kus ürikute eest kannavad hoolt mehed, siis
raamatukoguhoidjatel tekib ikka kiusatus … sellesse naisteksti armuda, kui ta
ometigi oma lehtedel nii kenasti vastu kirjutab jne. Aga noh, tegu on omamoodi raamatu-femme
fatalega – mis tumedad jõud ja saladused küll ometi surusid vaimu sinna
käsikirjalisse ürikusse?
Tegemist on tekst tekstis tekstis
(mis on arvatavalt veel muutuv suurus, kuivõrd tekstinaine saab arvatavalt
endal leiduvat teksti … muuta?), kus siis kirjeldatakse leitud arhiiviürikut,
mille on ümber kirjutanud seda ürikut kunagi uurinud raamatukoguhoidja, et
kirjeldada kellelegi seal ürikus leiduvaid erinevaid tekste. Ehk siis tekst
tekstis tekstis, kus see „tekstis tekstis“ osa on õige avali piiridega nähtus.
Lugu pole arvatavalt
laiatarbekaup ja on eelkõige sobilik oma lugemiskogemus võimalikuks
avardamiseks – mis ei saa muidugi toimuda vastu lugeja tahtmist. Eks siin on
vähe Eco „Roosi nime“ hõngu, aga seda küll enam fantasy võtmes. Huvitav kogemus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar