Raamat, mis sisaldab ohtralt nii inimeste ja loomade kui ka loomade omavahelist suhtlust – jälle üks mu lemmikuid teemasid. Mõnes mõttes tundus, et meil siin põhjas polegi päris lootust sarnaseks kogemuseks, metsiku looduse asustustihedus ei ole selline, et võserikus peaks hoolega jälgi lugema ja silmad lahti hoidma, et mitte kõikvõimalikele eri liiki loomadel otsa jalutada ning ootamatult elevandikarja sisse lõksu jäämine pole ka teema ja olla jõe ääres istudes pidevalt ümbritsetud narritavatest paavianitest (ilmselgelt ei ole see igasugu soojamaa muinasjuttudes, kus ahvid sees, üldsegi ülemäära suur loomtegelase isikustamise hüpe, kui need sindrid narrima ja näppama pannakse) ja krokodillidest (noh, see, et meil jõgedes-järvedes krokodille pole, sellega olen ma küll nurisemata nõus leppima siiski).
(Kuigi, eks need inimesed, kes metsas rohkem kodus on ja loomadel ühel või teisel põhjusel erilisemalt silma peal hoiavad, eks need inimesed ikka üksjagu märka ja kohta ka. Piltegi on näiteks sellest, kuidas vares rebast sabast sikutab või eks ole mul endalgi, nii vähe kui ma tegelikult ka metsas ringi kooserdan, õnnestunud (väga matslikult) kutsumata kähriku uru juures tammudes koduomanikuga pea ninapidi kokku põrgata.)
Vabana sündinud passib kenasti samasse ritta Durrelli klassikutega ja Konrad Lorenzi loodusraamatutega – annab väärtusliku aimu sellest, kuidas olla kasupereks ühele lõvile, sest seda Joy ja George lõpuks ju on. Küllap võti seisnebki selles, mida autor ka ise raamatu keskel, kui Elsa juba piisavalt täiskasvanu on, mainib. Et nad arvestasid lõvikutsika loomuse ja vajadustega, ning lõpuks jäi järele pigem võrdsete sõprus, kus Elsa oli niivõrd kuivõrd kursis metsaelu reeglitega ning samas ei unustanud ka oma inimperega kooseksisteerimise ja suhtlemise viise.
Taustaks on Aafrika (Keenia) loodus oma külluses, palju tundmatuid taimi ja loomi oma igapäevasuses (jah, teistel laiuskraadidel on kask ja kuusk eksootika!), üks pere teine lemmik, damaan – jälle loomake, kellest midagi ei tea, aga samas, milliseid suhteid on võimalik temaga luua. Eks kindlasti oli suur loll neis suhetes sellel, et ka Joy ja George olid ju erialainimesed, looduse ja loomade uurimine nende kirg. Ning lisaks see, et soe kliima, sagedased väliretked ja üldine eluolu tundus olevat üksjagu kaugel linliku punktuaalsuse ja puhtuse visioonist. Pidas Konrad Lorenzki ju elutoas hakki ja talus kannatlikult jahuussipudru kõrvatoppimise armastusväärsust. Olen üsna kindel, et minul endal ei jätkuks leplikust lasta mürakal lõviteismelisel end armastusväärselt pikali hüpata, tõsi, ühel hetkel kui hakkas väga tihti korduma olukord, kus Joy enam iseseisvalt endale otsa hüpanud Elsa alt välja ei pääsenud, siis tegi ka tema sedasorti suhtlusele lõpu.
Ka lõvikutsika seiklused paljude erinevate loomadega olid mõnusalt kirjeldatud. Küll meeldis talle kaelkirjakuid varitsedes mängida, elevante jälitada, pühvlite peale eriliselt elevile minna ... kuni ajani, mil ta iseseisvalt murdma õppis oligi vast mängukaaslane paslik sõna küll. Ja huvitav oli see, et kui lõvil kõht täis ja ta avalikult ringi jalutab, siis ega need teised loomad niiväga ei peljanudki, ühtlasi oli suurtel loomadel ka rahumeelseid strateegiaid oma laste lõvist ohutusse kaugusse korraldamiseks. Kui nii võtta, siis kattuvad siinse raamatu vastastikkused suhted päris hästi ahvenapoiss Sulevi poolt tiigis kohatuga – kui nüüd kõik see vastastikuse abistamise osa ja õrnatundelisus kõrvale jätta.
Igal juhul väärt sissevaade ühe lõvi ellu ning järjekordne meeldetuletus, et loomadele vaadates tuleb unustada liigne inimesekesksus ja teiste olendite alahindamine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar