Ludwik Jerzy Kern „Ferdynand Vahva“. Eesti raamat (1981), tlk Helgi Loik, illustr. Asta Vender

„Tahak-sin teilt ü-li-kon-da tel-li-da,“ ütles Ferdynand.

„Kas endale?“ küsis Rätsep.

„Loo-mu-li-kult,“ vastas Ferdynand. „Täna juhtus selline imelik lugu, et tulin kodunt riieteta välja, ja ei tahaks praegu tagasi minna.“

„Mul on tööd üle pea...“ vastas rätsep. „Ma peaksin kõik valmis tegema...“

„Kas te siiski ei õmbleks mul-le?“ hüüdis Ferdynand ja vaatas oma truude silmadega rätsepa väsinud silmadesse. Ta tundis, et rääkimine läheb järjest ladusamalt.

Rätsep oli ilmselt liigutatud. Ta lükkas ukse pärani ja ütles:

„Olge lahke, astuge salongi.“

Ükski klient ei olnud veel talle nii head muljet jätnud kui see. Ferdynandi pilk tegi ta pehmeks nagu vaiba. (lk 9)

Ferdynand tõmbab end ühel päeval diivanile kerra ja nõnda nad seal siis peremehega istuvad, kuni viimane uinakule vajub ja tema loetud ajaleht täpselt Ferdynandile nina alla jääb. Teate isegi, kuidas nende ajalehtedega on, kui miski juba nina all, siis peab lugema ja nõnda Ferdynand loeb ja juurdleb ja mõtleb, et küll kahejalgseil on ikka hea elu ... keegi ei käsi ega kamanda ja võib minna kuhu ise tahad ja ...

Mõeldud-tehtud, ta lipsabki tänavale ja alustab kahel jalal patseerimist nagu õige mees kunagi. Nagu ülaltoodud dialoogist näha, taipab Ferdynand peagi, et ühel õigel inimesel peab ju ometi ka ülikond olema ning tänu oma loomupärasele veetlusele ning erilisele vastupandamatule paluvale pilgule on ta peagi veelgi kenam, täielik härrasmees. 

Nõnda siis Ferdynand seikleb, arvata võib, et mõnes 60ndate alguse Poola linnas. Külastab restorani ja tutvub pan Augustyn Raadioga (veendunud märkmikuusku härrasmees, kes leiab, et kui osta uus märkmik ning sinna tänase kuupäeva juurde kirjutada „vaba õhtu“, alles siis võib inimene südamerahuga lõbutsema minna, sest märkmikus on ju ometi selgelt kirjas), magab hotellis ning sõidab liftiga taevasse; koertenäitusel palutakse ta aukohtunikuks ning varaste kõrvad osutuvad ootamatult kõvadeks. Ferdynand on lisaks loomupärasele meeldivusele ka ülimalt viisakas ja võiks öelda, et peenetundelinegi. Nõnda pälvib ta igal pool hea suhtumise ja vahetab ohtralt ülevoolavaid viisakusavaldusi.

Pelgasin, et see lugemiskogemus röövib meeldivad lapsepõlvemälestused – kunagiste lemmikute ülelugemisega on pahatihti see oht. Aga tegelikult oli mul hoopis meeldiv õhtupoolik ja nii mõnedki kohad olid sama nauditavad kui lapsepõlveski ja nii nagu toonagi muutus raamatu keskpaik, ehk koertenäitus pargis, mõnevõrra tüütuks. Kuid nii rätsepastseen, restoraniskäik kui vihmailmauni ja nii direktori kui hambaarstiga vahetatud viisakused olid endiselt üsnagi võrratud.

Kui nii võtta, siis nii mõneski mõttes võiks lapsel olla Ferdynandiga kerge samastuda – minna ükskord välja ja olla nagu täiskasvanu, olla lõpuks ometi tõsiselt võetud ning saada teenitud tähelepanu kõigi oma oskuste ja heade külgede eest, mis muidu varju jäävad. Ei mäleta, kas just päris nii see lugemine ikka omal ajal käis, eks olnud juba toona teatav aja ja ruumilahusus tuntav – kes siis 80ndatelgi enam niiväga joonelt rätsepa juurde marssis ja kes siin Eestis nii üliviisakalt pan-itas, ent vahvad olid need Ferdynandi seiklused igal juhul. Ah, kui ahvatlevalt kõlab vihmasajus nädalake jutti magada!