Maarja Kangro – Heureka (2008)

Kangro on niisugune autor, kelleta oleks eesti nüüdiskirjandus hulga vaesem. Olgu luule või proosa, ikka saab lugeja ühe intellektuaalse litaka vastu pead ja naeratab kohmetult – sest noh, tegemist pole mingi lugeja labase irriteerimisega, siin on konstitueeritud autori sõltumatus lihtsast maitsest. Muidugi, selline on vaid minu kujutelm Kangro tekstidest: see on publikust sõltumatu loome (iseasi, kas näiteks „Puuviljadraakon“ kuulub sellesse sängi).

Iga tahes, lugejana ei pea autorit heaks kiitma või maha tegema, see kulgeb omasoodu. Ja mis peamine, sa ei pea kindlasti olema doktorikraadiga humanitaar, et kasvõi näiteks sedagi luulekogu kogeda. Ja see kujunduselemendina kasutatud fotomaterjal … on omal moel lööv.

PROSOPAGNOOTILINE VABADUS

Printsess põeb prosopagnoosiat!

Näopimedust! Pasun hüüab!

Psühhiaater, mitte kojanarr.

Nägusid trükitakse juurde.

„Tere, kes te olete? Minu poolest

olete vaba. Kas rõhute kedagi?

Esindate riiki, kus mehed ei saa haridust ega tohi

katmata näoga käia, sest naised mäletavad?

Olge rahu: tsüklid on lühikesed, minu

Maailmas pole ressentiment’i ega alandust.

Varsti lihtsalt ei tea ju, mis nägu on allikas.

Valu on, aga kui viie minuti

kaugusel nuia pole, olete pääsenud.

Sünnin iga päev uuesti,

omalunastus, purskan.

Või mäletab ohtlik loodus teisiti?“

Väikeses Eestis näitab kirjanik

koolis lastele Lenini pilti.

„Jaa, muidugi!“ vastavad lapsed.

„See on ju Konstantin Päts.“

(lk 9)

PAISUMINE

ma sallin

ma sallin sallijat

ma sallin sallija sallijat

ma sallin sallija sallija sallijat

ma sallin sallija sallija sallija sallijat

ma sallin sallija sallija sallija sallija sallijat

ma sallin sallija sallija sallija sallija sallija sallijat

see pole lihtne õhupall

kui ta puruks läheb, kostab midagi

muud

(lk 28)

TOIDUST KESK-JÜÜTIMAAL

Vanasti olid siinsete küngaste

ja rabade asukad

kakskümmend sentimeetrit lühemad

kui rahvas kogu ülejäänud maal.

Soisel pinnal ei kasvanud midagi,

süüa polnud, lambad ehk.

Nii ta räägib, see kunstnik. Rüüpame köögis veini.

Olen just lugenud Schopenhaueri kohta.

Tema arvas, et väike kasv soosib geniaalsust:

nii on aju verevarustus parem.

Kunstnik valab juurde.

Nüüd nad kasvavad, need lapsed, nad on nii pikad.

Elu on hea ja pime on tahe. Vein läheb libedalt.

Mõõdan kunstniku jalgu.

Kahtkümmet sentimeetrit

ta minust küll pikem pole.

(lk 54)