Rosemary Sutcliff: Kuningas Arthuri triloogia

Disclaimer: selles arvustuses kasutan sina-vormi mina-vormi asemel!

Hakkad lugema ja loed ja loed ja loed esimese osa, mis võtab ligemale pool raamatut, läbi.

Ahhaa, mõtled. See on umbes nagu "Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused", ainult et veel vähem tõepärane. Inimesed viibivad alailma ühes lossis, aastaid ja aastaid, aga niipea, kui nad sealt eemale sõidavad (JÄLLE!), sattuvad nad tundmatutele teedele, nõiutud lossidele, kummaliste kommetega kohtadesse, komistavad imelistele telkidele, kus sees magavad kolm kaunist emandat, neil on "seiklused" söögi alla ja peale ning autor ei ponnista, et pisimatki elulisust anda. Need on müüdid ja muinasjutud ju.

Ainult naised on enamasti kas päästmist vajavad või "need pahad", kes kõike kurja põhjustavad. Kuningas Arthuril on kolm vanemat (pool)õde ja oi, kus neist on jama.

See juba mainitud ning väga meelde tulnud Robin Hoodi raamat on selgelt neist lugudest vormi ja ainest saanud, ilmselt sündinud autori pahameelest, et kõik lahedad asjad juhtuvad aadlikega, kas normaalset päritolu meestel pole siis seiklustele, naiste austamisele ja vendlustundele õigust?
Kirjutan raamatu, kus ei ole vaja kuningas või rüütel olla, et lahe oleks!

Nojah, aga "Kuningas Arthuri trigloogias" ikka on oluline kõrgest soost olla.
Kuigi selle autor on omakorda selgesti Howard Pyle'i raamatut lugenud, mõned asjad, mida tegelased ütlevad ("laseksin parema meelega oma parema käe maha raiuda!") on samad ja mõneski kohas on teemal "meie, mehed-vennad ühes!" sõnastused sarnased.

"Kuningas Arthuri triloogia" esimeses osas juhtuvad imed, nagu oleks see igapäevane, kõik on helge ja rõõmus, läheb hästi ning kui lood ei oleks nii rõvedalt seksistlikud, võiks lasteraamatuna kõne alla tulla, eks?
Vahel harva on süngemat nooti ka, aga ainult korraks, seikluste alguses võid juba aimata, et kõik laheneb (kuigi mitte alati, kuidas just laheneb, mõned lood on päris terased) ja noh - otseselt lugemine ju raisatud aeg ei ole, kuid kui välja arvata kultuuriharidus kuningas Arthuri lugude tundmaõppimisel, ega siit midagi leia, mida lugev inimene poleks juba mujalt saanud?
Ja too lugev inimene on ilmselt müütide põhiosaga kursis, on kuulnud, kes on Tristan ja Iseut (Isolde), et Lancelot võitis alati ning ...

Raamatu teine osa pöörab nagu  veel ... päris ära. Korraga paastuvad ja palvetavad kõik, kristlikkus, mida esimeses osas oli mainitud, aga vähem kui haldjarahvast, vana rahva kunste ning et meile võõras pole ei kuri ega hea, vallutab lood, on nende algus ja lõpp, lahendus ja vastus. Olgu, see on mõneti arusaadav, sest teise osa näol on tegu Püha Graali lugudega ning et Graal üldse mingi oluline ese oleks, peab kristlus oluline teema olema.
Aga SIISKI.
Lisaks ilmub keegi Sir Bors, kellest varem pole midagi kuulda olnud, Sir Percival (kes on tegelikult päris sümpaatne, kuigi väga püha Fransiscuse moodi) ja Sir Galahad, kes on nii jäle oma veatuses, et võtab kohati värisema, ja nad võtavad sisuliselt raamatu üle. Mingid verinoored mehed, keda ma õieti ei tunnegi, kuigi 240 lehekülge on loetud!
Natuke - aga NATUKE - on aimata, et ega Galahad autorile ka eriti meeldi. Üks väga armas tsitaat Sir Gawainilt (kes on läbi raamatu kõigi kolme osa meeldiv ja lahe tegelane): ta ütleb tülgastusega:  "Mulle meeldiks enam, kui mehed, kellega koos ma ratsutan või kellega ma võitlen, oleksid lihast ja verest."

Aga siis saab teine osa otsa ja sa oled täiesti ette valmistama kolmanda osa jaoks, mis on Päris Raamat. Korraga ärkavad kõik seni natuke skemaatilistena tundunud suhted ja tegelased ellu. Muinasjuttudest saab päris jutt. Sa näed hingesügavikke, mida varem aimata lasti, ent kuhu autor ei kaevunud, vaid lihtsalt möödaminnes pillas, et seal, muide, on asju. Loed ja ... jaaa, tead küll ju lugu, tead enam-vähem, mis juhtub, aga see on siiski nii elus ja päris ja valus, et haarab su endasse üleni ja üdini.
Guenever ja Arthur, Lancelot ja Orkney-velled, isegi arusaamatu Sir Bors - korraga on nad kõik mitte aimatavalt, vaid PÄRISELT inimlikud.

Raamatu päris-päris lõpp ei olnud isegi masendav. See oli raske ja leplik, täpselt sedasi oli raskust ja leppimist doseeritud, et lugemise lõpetanud, jääb kaunis tunne sisse.

Selline raamat siis, mõtled, ning isegi ei tea, kas oled rõõmus või kurb.
Selline raamat siis.

Kruusatee