Samantha Henderson - The Red Bride (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2011)

Paduulme? Antropoloogiline ulme? Kolonialism kui alfakultuuri värskendus (a la kuidas onu Remuse jutud kaarega kinnistunud eesti kultuuri)?

Igal juhul, tegu paistab olevat võõra humanoidse (?) rassi loomismüüdi (?) ümberjutustusega, kus siis kirjeldatakse võõrrassi (õigemini küll nö pärismaalaste, kuivõrd inimesed on kolonistid) rohkem või vähem traditsioonilist enesepuhastust või nö kevade puhkemist (no raske on uskuda, et miskid müütilised tapatalgud toimuksid regulaarselt; küllap seda teostatakse rituaalsete ohverdustega). Meesalge märatseb senikaua kuni leiab naisalge, ja noh, siis tuleb viimaks rahu. Mitte et see naisalge (Red Bride) oleks just kena ja armastusväärne nähtus.

Aga et tegevus toimub planeedil, mille on inimesed koloniseerinud ja kus neid teenindavad nö pärismaalastest humanoidid, siis võib muidugi mõelda kolonialismist ja sellest, kuidas kultuurid kokku puutudes teineteist rohkem või vähem mõjutavad (noh, onu Remus ja jazz ja hip hop). Iseasi, kui võrdsed need mõjutused on või mis kolonialismijärgselt üldse sünnib (näiteks siis Ladina-Ameerika kultuurikatel, eksole).

Mitte et ma kindla pean siin just mõistetavat ja arukat juttu ajaksin. Kui Yoon Ha Lee ja Amal El-Mohtari samas antoloogias taastrükitud juttude puhul võis rääkida paduulmest (kus võõras pole Võõras), siis käesoleva teksti (loetav Strange Horizons lehelt) puhul on kindlasti tegu „võõras on Võõras“ nähtusega, ehk siis kommentaariga inimkultuuri asjus.

„You must be patient. The Red Bride isn’t a story I’ve pondered back and forth in my head and made like a Terran bedtime tale, all chopped up nicely for your eager birdlike gape. I must think it through in the telling and you must open up your mind and believe that a dog-which-is-not-a-dog may be hatched from an egg with all the knowledge it needs to hunt. The story of the Red Bride is a slave’s tale in slave speech, which I do not generally hold in my head around humans lest my face betray me, so I must shift words around from one meaning to another like stones on a reckoning board, each stone taking meaning from a square where another stone was a moment before.“ (lk 223)