Genevieve Valentine - The Dire Wolf (The Year's Best Dark Fantasy and Horror, 2011)

Järjekordne isiklik lugemiskogemuse pidupäev ehk tegemist peaks olema selle autori esimese looga, mis mõjub … loetavalt. Polegi suuremat arusaamatust või meeleheidet, on hoopis kenasti kulgev lugu – ja ma olin juba mõni aeg tagasi valmis Valentine’i lühitekste enam mitte üldse puutuma.

Sarnaselt Holly Blackile on seegi tekst libahuntide eluolust, aga high fantasy ulmailmade asemel paigutub see lugu meie kaasaja tingimustesse. Velia on antroipoloog, kes peamiselt uurib huntidega seonduvat; eriline huvi on ammu väljasurnud ürghuntidega seonduv. Aga erinevalt „Jää ja tule laulu“ ürghuntidele on siin tegu pigem libahuntidega (kuigi jah, mis siis Bran oli?) – millest on Velia vägagi teadlik, olles isegi üks nende seast. Oma töödki kasutab ta selleks, et varjata libahuntide murdmistest jäänud asitõendeid, tõlgendades neid avalikkusele vähe kaasaegsemate elajate tööna.

Kuid Velia on ühtlasi olend, kes tahab vahel paarituda, ja siin tekib väike probleem – libahunt ja inimene ei sobi pikaaegseks kooseluks, kuivõrd vihahoos võib libahunt oma kaaslase lihtsalt tükkideks kiskuda (rääkimata täiskuuöödest ja muust moondumisega seonduvast). Aga et hunt olla ja siis mõne paarilisega kooselu proovida … pole kah just unelmate vääriline. Igal juhul, järjekordse libahundi õõvastavaid vägitegusid peites saab Velia taas kokku ammuse inimkireobjektiga ning … mida küll teha?

Kirjelduse järgi näib vähe jabur lugu, aga ehk õõv ja tumefantaasia ongi olemuselt sellised žanrid, et … uskuma peab; muinasjutud täiskasvanutele. Kõik see noir ja arhetüüpsetele hirmudele vajutamine: loodus ju ei saa loogiline olla?