Aega võttis, aga sai Liu
proosakogumiku pikim tekst läbi loetud. Millegipärast naiivselt arvasin, et kui
Hiina sõjajumal tuleb Ameerikasse, siis läheb siin ka vägevaks idamaiseks
lööminguks Uue maailma tingimustes … aga võta näpust.
Lugu on õieti veidi keeruline
ulmena võtta, pigem on see ajalooline jutustus (või siis fantaasia, eks
teatavaid üleloomulikke elemente ikka leidub) sellest, kuidas hiinlased satuvad
1870. aastate paiku Idaho osariiki kulda kaevama ja kuidas nende sisseelamine
valgete ameeriklaste maailma kulgeb (loole on lisatud autoripoolne järelsõna,
mis siis pikas perspektiivis seda emigratsiooni kulgemist edasi kirjeldab … ehk
siis miks see Idaho on senini pigem valgete ameeriklaste kant). Hiinlased on
töökad ja vähenõudlikud (eks selles on süüdi nende esimesed „töökohad“
Ameerikasse saabudes), eks nende kombed äratavad mitmesugust imestust ja
vastumeelsust, aga lõpuks on nad tollasesse Idaho väikelinna ühiskonda omal
moel vastu võetud.
Lugu pole ainult hiina
võõrtööliste keerulisest elust nii Hiinas kui Ameerikas, Liu on sellega
paralleelselt käsitlenud valgete sisserändajate lugusid, seda siis
peategelasest tüdruku ja ta pere näitel. Mida siis omakorda ilmestavad
hiinlaste müütilised jutustused sellest sõjajumalast ning tema tekkest,
hiilgeajast ja salapärasest kadumisest.
Tekst on ehk samas paadis
„Pabertiigriga“, omal moel käsitlus hiina päritolu inimeste osast Ameerika ühiskonnas,
jutustatuna üsna realistlikus võtmes (ulmeline element on eelkõige vahendiks
millegi jutustamiseks). Niisiis igati tõsimeelne kirjandus, millel on Liule
omane kiiks, aga mitte päris selles laadis, mis ta teiste lugude puhul mulle
igati mokka mööda olnud. Muidugi, autori enda asi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar