Katherine Arden – The Girl in the Tower (2018)

Jätkub siis ameerika autori visioon slaavi folkloorist, ehk siis paganluse ja ristiusu kokkupõrkest keskaegsel Venemaal – kusjuures pigem panevad sarved kokku paganlikud jõud (nagu ka esimeses romaanis); ristiusk lämmatab ja kustutab niiehknaa paganlikku traditsiooni. Et see romaan leiab suuremas osas aset Moskvas ja selle lähistel (avaromaan leidis mäletatavasti aset seal kaugel metsakülas), lisandub taustale ka mongoli-tatari vallutajate usk – kuivõrd tollane Venemaa oli tatarlaste ülemvõimu all (nagu autor on märkinud, toimub tegevus 14. sajandi keskpaigas – Kulikovo lahinguni on veel aega).

Ühesõnaga, peategelane Vasja/Vassilissa on põgenenud külmataadi antud hobusega metsa, et rännata ja maailma näha. Ainult et lapseohtu [tegelikult küll 17-aastane] neiu pole veel õieti maailmaavastamiseks karastunud, mistõttu temast üha enam hooliv külmataat Morozko mitmel korral ta surmasuust päästab – ning viimaks õpetab ka külmrelva (sõna otseses mõttes) enesekaitseks kasutama.

Samal ajal tuleb Moskvasse üks tundmatu bojaar abi paluma, kuna miski tatarlaste bandiidibande märatseb talvisel maal, põletatakse külasid ja röövitakse noori neide. Suurvürst Dmitri koos Vassilissa venna, sõjamunk Aleksandriga ratsutavad neid marodööre hävitama, kuid need on kavalad … või on siiagi miskid üleloomulikud jõud mängus.

Kuni viimaks Vassilissa oma imehobusega need bandiidid leiab ja nende käest kolm talutüdrukut vabastab – mis põhjustab raevuka tagaajamise kuni Vassilissa kolme tüdrukuga jõuab kindlustatud kloostrini, kus puhkab Dmitri sõjasalk.

Õe ja venna kohtumine … on mõlemale, kuid eriti vennale šokeeriv. Nad otsustavad jätkata selle näitemänguga, et Vassilissa on vend Vasja/Vassili – kuna tüdruk ei saa ometigi üksi ringi rännata ja veel pealegi sõjarelvis. Et Vasja viib Dmitri sõjasalga röövlibandeni ja aitab neid võita, saab Vasjast suurvürst Dmitri suur lemmik. Viimaks jõuab võidukas sõjasalk tagasi Moskvasse ning Vasja on vaat et samas kuulus kui suurvürst või võitlusmunk. Vassilissa ja Aleksandri vanem õde Olga on nüüd tähtis vürstinna, ning temagi peab vastutahtsi taluma oma vennaks nimetatud õe tegemisi, oodates pikisilmi hetke, kui saaks õe tagasi koju saata. Nii Aleksandrile kui Olgale näib, et Vassilissa on koduküla sündmustest rääkides … kahtlane.

Ja nüüd hakkab raamatu suuremamastaabiline intriig täiega peale. Ühtäkki on Moskvas tatarlaste saadik, kes nõuab kümnist, mis on viimastel aastatel Moskval maksmata jäänud. Asja teeb hullemaks Vasja, kes kahtlustab, et tatarlaste mõjuvõimas saadik oligi see, kes Venemaa lumistes metsades röövlibandet juhtis ja Dmitri karistussalga käest põgenema sai. Ja siis see salapärane ei tea kust ilmunud bojaar, kes sõjasalga appi kutsus ning nüüd Dmitri uue suure sõbrana kõikjale nina topib ja nii omakorda Vasjat mitmel puhul kõiksugu jamadest päästab; aga mis motiivid tal õieti on, jääb õieti selgusetuks. Ja Moskvaski on Vassilissa silme ees külmataat Morozko ja teised paganlikud vaimud, mis – tõsi küll – suudavad vaevu kristliku jumala surve all oleleda.

Ühesõnaga, tekib kõiksugu möllu ja intriige, pahatihti Vassilissa tarkusest ja lollusest. Selle romaani kurjajuur on järjekordne tegelane slaavi mütoloogiast (jäägu ta siin saladuseks), kel on ootamatult lähedane seos Vassilissa perega … ja külmataadil (või õigemini surmakutsaril) on temaga väga vana kitkuda. Vasja Moskva tähelend on võimas … ja seda hullem on Vassilissa ja ta lähedaste saatus.

Romaani lugedes võikski pool aega pead kinni hoida ja oiata, et mis jamasid see neiu korraldab. Samas, eks see on lugu ka emantsipeerumisest – mis on õieti naise koht sellises ühiskonnas (muidugi, ega enne 20. sajandit naiste staatus normaalsemaks ei muutugi). Vassilissa ei taha olla paaritatav mära (siin on omaette lugu ta imehobuse Soloveiga, keda tahetakse tõuaretuseks kasutada – ka Vassilissa unistab ühel hetkel hobusearetajaks saamisest); ta tahab ise oma õnne leida ja maailma näha – seda siis kasvõi noormehena esinedes.

Autori vene (või siis ikka slaavi?) mütoloogia kasutus on kahtlemata ilukirjanduslike vabadustega, see on läänelike lugejate tarbeks kohandatud muinasjutt – mitte et ma tingimata sooviksin lugeda vastukaaluks suurvene vaimust kantud teemalahendust. Eks keegi võiks pikemalt arutleda, miks need paganlikud (või looduslikud? loomulikud?) jõud niimoodi tektoonilise järjepidevusega ragisevad; ehk leiaks sellele seletuse aastaaegade vaheldumises vms.. Nojah, tuleks siis lugeda, kuidas see triloogia viimaks lõppeb.

„It was the wine – only the wine – that brought heat to her face. Her mood changed. „Is that all there is to me, then? To be a ghost – someone real and not real? I like being a young lord. I could stay here and help the Grand Prince. I could train horses, and manage men, and wield a sword. But I really cannot, for they will have my secret in time.““ (lk 233)

„Sasha looked at his sister. He had never thought of her as girlish, but the last trace of softness was gone. The quick brain, the strong limbs were there: fiercely, almost defiantly present, though concealed beneath her encumbering dress. She was more feminine than she had ever been, and less.
Witch. The Word drifted across his mind. We call such woman so, because we have no other name.“ (lk 304)