18 aprill, 2018

Katherine Arden - The Bear and the Nightingale (2017)


Slaavi folklooril põhinev romaan, mis algul ei saa vedama ega pärast pidama – ehk siis algul oleks kui 14. sajandi Põhja-Venemaa olude ümberjutustus … ja lõpp läheb õige paganlikuks verevalamiseks. Muidugi, kui palju on romaanis algupärase folkloori käsitlemist ja kui palju kirjanduslikku fantaasiat, seda ma ei oska mingil moel hinnata. Igal juhul mõjub slaavilik element ingliskeelses tekstis õige … veidralt, ja võib vaid kujutleda, mida venekeelsed lugejad võivad tunda; kuid sellega muidugi harjub.

Aga nagu öeldud, on raamatus meeldivalt tugevat paganlikku elementi, mis rahvausundist tõuke saanuna on leidnud õige lihaliku kehastuse. Erinevad kodu- ja loodusvaimud ning kõigele lisaks nö mütoloogilised suurused, mis peavad omavahel hea ja kurja võitlust (no mis on õigupoolest „hea“, eksole); ning millele lisandub uue aja nähtusena ristiusk, mille eesmärgiks on igasugust ebausku maha suruda (jajah, sinul saab olla vaid üks jumal), kuid mille tulemuseks on veelgi suuremad segadused (Eesti aladel sai kohalik „ebausk“ lõpliku kabelimatsu alles 19. sajandiks, kui eestikeelne jumalasõna hakkas muutuma hernhuutlaste abil maarahvale vastuvõetavaks usuks – kui ma nüüd õieti mäletan). Igal juhul, „Rehepappi“ siit ei tasu just otsida, ameerika autori eesmärgiks pole slaavi hinge üksipulgi kaaluda.

Ehk siis hea ja kurja kokkupõrkes on eelispositsioonil muidugi halvad – nii nagu paganluses põimuvad need kaks poolt kui yin ja yang, vajab ka ristiusk objekti, mille kallal roosaga nüpeldada (kas ka see on yin ja yang, ei oska nüüd öelda). Ses suhtes on ristiusu kinnistumisega peamised kaotajad need igapäevased vaimud, millega rahvas muidu pidevalt kokku puutus – kui nendele enam ei toodud armuande, siis need lihtsalt surid usupuudusest välja. Kurjematel vaimudel pole üksühest sõltuvust inimeste tähelepanust – õnnetusi ikka juhtub, kes külmub talvel metsa või upub suvel järve jms; nö lihtsad lahendused pole küllalt traagilised, ikka on hingele kergem midagi üleloomulikku juurde mõelda.

Kuni raamatu viimase kolmandikuni meenutas romaan kergelt „Troonide mängu“ slaavi tingimustes – kuidas üks võimul olev pere (sarnaselt Starkidega on nemadki nö metsast) järkjärgult laguneb, küll võimumängude või iidsete olendite tõttu. Lõpuks jääb lahinguväljale vägesid juhatama Arya sarnane tütarlaps, kes peab veel viimased riismed hävingust päästma. Millega siis kaasneb tõsine ninanips ristiusule … ja samas allavandumine kohalikele oludele (paganlik Jeanne d’Arc?, naine ei saa teatavasti olla vägev).

Autori sümpaatia on minu meelest paganlikul elemendil kui sellistes metsakolgastes loomupärasel viisil eksisteerimiseks vajalikul jõul – mis kasu on ühest jumalast, kui tegelikult koosneb elu kümnetest eri olukordadest. Ning sellest, et eelkõige tuleb üksteisega arvestada; elu on protsess, mitte vaid taevariigiks valmistumine. Aga nagu öeldud, kas ja kuipalju on siin romaanis folkloori usutavat käsitlust, seda ma ei oska hinnata. Eks harjumatu seegi, et hoolimata tänapäevasest fantasyst on kõigest heteroseksuaalsed suhted – tõsi, nüüd peale selle romaani sündmustikku peab peategelasest neiu üksi maailma avastama.

Tegu on triloogia avaraamatuga, 2017. detsembris ilmus teine osa „The Girl in the Tower“ ja sügisel on ilmumas „The Winter of the Witch“, seega, midagi veel hullemat on sündimas selles 14. sajandi tatari ikke all ägaval tärkava Venemaa aladel. Romaani pealkiri on ehk veidi segadusttekitav, kuivõrd Karu on tõepoolest ühe poole esindaja, aga Ööbik … tegemist ju teise poole (tähtsa) abijõuga.

Kommentaare ei ole: