Slaavi folklooril põhinev romaan, mis algul ei saa vedama ega pärast pidama
– ehk siis algul oleks kui 14. sajandi Põhja-Venemaa olude ümberjutustus … ja
lõpp läheb õige paganlikuks verevalamiseks. Muidugi, kui palju on romaanis
algupärase folkloori käsitlemist ja kui palju kirjanduslikku fantaasiat, seda
ma ei oska mingil moel hinnata. Igal juhul mõjub slaavilik element
ingliskeelses tekstis õige … veidralt, ja võib vaid kujutleda, mida venekeelsed
lugejad võivad tunda; kuid sellega muidugi harjub.
Aga nagu öeldud, on raamatus meeldivalt tugevat paganlikku elementi, mis
rahvausundist tõuke saanuna on leidnud õige lihaliku kehastuse. Erinevad kodu-
ja loodusvaimud ning kõigele lisaks nö mütoloogilised suurused, mis peavad
omavahel hea ja kurja võitlust (no mis on õigupoolest „hea“, eksole); ning
millele lisandub uue aja nähtusena ristiusk, mille eesmärgiks on igasugust
ebausku maha suruda (jajah, sinul saab olla vaid üks jumal), kuid mille
tulemuseks on veelgi suuremad segadused (Eesti aladel sai kohalik „ebausk“
lõpliku kabelimatsu alles 19. sajandiks, kui eestikeelne jumalasõna hakkas
muutuma hernhuutlaste abil maarahvale vastuvõetavaks usuks – kui ma nüüd õieti
mäletan). Igal juhul, „Rehepappi“ siit ei tasu just otsida, ameerika autori
eesmärgiks pole slaavi hinge üksipulgi kaaluda.
Ehk siis hea ja kurja kokkupõrkes on eelispositsioonil muidugi halvad – nii
nagu paganluses põimuvad need kaks poolt kui yin ja yang, vajab ka ristiusk
objekti, mille kallal roosaga nüpeldada (kas ka see on yin ja yang, ei oska
nüüd öelda). Ses suhtes on ristiusu kinnistumisega peamised kaotajad need
igapäevased vaimud, millega rahvas muidu pidevalt kokku puutus – kui nendele
enam ei toodud armuande, siis need lihtsalt surid usupuudusest välja.
Kurjematel vaimudel pole üksühest sõltuvust inimeste tähelepanust – õnnetusi
ikka juhtub, kes külmub talvel metsa või upub suvel järve jms; nö lihtsad
lahendused pole küllalt traagilised, ikka on hingele kergem midagi
üleloomulikku juurde mõelda.
Kuni raamatu viimase kolmandikuni meenutas romaan kergelt „Troonide mängu“
slaavi tingimustes – kuidas üks võimul olev pere (sarnaselt Starkidega on
nemadki nö metsast) järkjärgult laguneb, küll võimumängude või iidsete olendite
tõttu. Lõpuks jääb lahinguväljale vägesid juhatama Arya sarnane tütarlaps, kes
peab veel viimased riismed hävingust päästma. Millega siis kaasneb tõsine
ninanips ristiusule … ja samas allavandumine kohalikele oludele (paganlik
Jeanne d’Arc?, naine ei saa teatavasti olla vägev).
Autori sümpaatia on minu meelest paganlikul elemendil kui sellistes
metsakolgastes loomupärasel viisil eksisteerimiseks vajalikul jõul – mis kasu
on ühest jumalast, kui tegelikult koosneb elu kümnetest eri olukordadest. Ning
sellest, et eelkõige tuleb üksteisega arvestada; elu on protsess, mitte vaid
taevariigiks valmistumine. Aga nagu öeldud, kas ja kuipalju on siin romaanis
folkloori usutavat käsitlust, seda ma ei oska hinnata. Eks harjumatu seegi, et
hoolimata tänapäevasest fantasyst on kõigest heteroseksuaalsed suhted – tõsi,
nüüd peale selle romaani sündmustikku peab peategelasest neiu üksi maailma
avastama.
Tegu on triloogia avaraamatuga, 2017. detsembris ilmus teine osa „The Gir lin the Tower“ ja sügisel on ilmumas „The Winter of the Witch“, seega, midagi
veel hullemat on sündimas selles 14. sajandi tatari ikke all ägaval tärkava
Venemaa aladel. Romaani pealkiri on ehk veidi segadusttekitav, kuivõrd Karu on
tõepoolest ühe poole esindaja, aga Ööbik … tegemist ju teise poole (tähtsa)
abijõuga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar