Ken Liu - The Man Who Ended History: A Documentary (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)

Selle kogumiku loetud lugudest vast süngeim pala; jutustus Teise maailmasõja jaapanlaste inimkatsetustest Hiina sõjavangidega (noh, need on õige õudsed inimsusvastased toed, seega nõrganärvilistel ei tasuks seda jutustust just lugeda).

Aga et pole just miski tavaline autor, siis kaasab ta loosse õige ulmelise nurga – mis oleks, kui saaks füüsikaseaduste abil minevikku taas kogeda (õigemini küll vaadata, sekkuda pole võimalik). Kuivõrd igast hetkest jääb siia ilma osakesi hõljuma, siis saaks ka minevikuosakesi kogeda – ainult et kui seda kogeda, kaob võimalus seda uuesti „kasutada“ (ehk siis sellest jutustuse pealkiri).

Mees, kes oma füüsikust abikaasaga sellise ajakasutamise võimaluse välja mõtles, oli ameerika jaapanlasena sügavalt šokeeritud jaapanlaste sõjakuritegudest Mandžuurias, kus üks eriväeosa tegi erinevaid inimkatseid, milleks kasutati kohalikke elanikke (nii olid kasutusel hiinlased, korealased, venelased): milleks laborirotid, kui on kohe võimalik inimesi (elusast peast) lahti lõigata või muidu kehasid manipuleerida. Ühesõnaga, see abielupaar pakkus võimaluse seda laagrit uuesti „vaadata“.

Sellest aga tekkis suur diplomaatiline tüli Hiina ja Jaapani vahel, mis tekitas omakorda ebamugavust teistele riikidele – no mis võiks juhtuda, kui inimesed saaksid vabalt nende ajaloos surkida jne. Ühesõnaga, asi tekitas suuri jamasid.

Et Liu on Liu, siis põhirõhk pole muidugi selle loo teaduslik-fantastilisel küljel, vaid ikka sellel, et … mis on see inimeseks olemine. See Mandžuuria kohalike elusast peast tükeldamine võib ju tänapäeva meditsiinile igati kasuliku teabe allikaks olla, aga … Ja muidugi pole jutustuse peategelased miskid üleinimlikud inglid, ka neil on oma saladused, mis võivad õige ebamugavad olla.

Lugu on jutustatud nö dokfilmi vormis, kus peategelaseks see füüsikust abikaasa jutustab nende lugu (mees on dokfilmi ajaks kümme aastat surnud olnud), mille vahele on dokfilmi autorid lisanud mitmeid minevikukaadreid ning intervjuusid eri asjaosalistega nii kaasajast kui tollest surmalaagri osalejatest (ses suhtes on loo üks õõvastavamaid hetki see, kui üks tollane arst kirjeldas erinevaid inimkatseid võimalikult normaalsel toonil). Järelsõnast selgub, et lool on ajalooline eeskuju – mitte et see kuidagi vähendaks loo ilukirjanduslikku mõju.