Selline ilus lugu tütarlapsest,
kelle süda asub jäätükis. Mida ta siis hoiab külmikus, et see ei sulaks ning
seetõttu tema sureks. Selline elukorraldus on veidi keeruline elamaks tavalise
noore inimese elu, niisiis see neiu istub töö järel kodus ja loeb elulugusid,
et nii kogeda … võimalikke elusid.
Muidugi on selline jääsüdamega
naine väga huvitava välimusega; aga keegi ei tea seda. Sest ta ei vaata
kellelegi silma. Vuhib aga vaikselt palgatööd teha ja vabadel hetkedel loeb
elulugusid. Kuniks tööle ilmub noormees, kes suudab köita neiu tähelepanu (ja
no vastupidi ka, eksole, ta ju oskab muidu nähtamatuna püsida).
Normaalses tujus ei hindaks seda
teksti just kõrgelt või keskmiselt, aga et „Simulacrum“ on selle looga sarnane
melanhoolia-tekitaja, siis … noh, kõlbas lugeda küll ja mõningane ilumeel sai
toidetud. Nagu ikka, tähtis pole teaduslik fantastika, vaid ikka inimene ise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar