Eks tänapäeva infotehnoloogiale kasutamisviiside leidmise puhul on oluline see aspekt, kuidas on sellega võimalik
elavdada mõne mehe elamust pornograafiast. Käesolev lugu … on omamoodi
südantlõhestav kogemus ühe vajaliku salvestustehnoloogia looja tema ja tema
tütre suhtest.
Nimelt on üks mees avastanud
viisi, kuidas salvestada inimest nii, et sellest saaks luua võimalikult
interaktiivse simulaakrumi. Noh, inimkond on niisugusest saavutusest igati
sillas, eriti kui salvestustehnika muutub üha käepärasemaks ja odavamaks. Kõik
on kena seni, kuni ta tütar avastab ühel pärastlõunal koolist tulles isa nelja
naisega magamistoas hullamas. Nagu hiljem emaga jutuajamisest selgub, on mees
olnud kergelt hull kõiksugu kõrvalhüpete järele ning peale üht vahelejäämist
tegi emaga kokkuleppe, et elavate naiste asemel mõnuleb ta vahel oma
kunagistest vallutustest tehtud simulaakrumite salvestustega (miks mitte siis
nelja sellisega korraga?). Tütre ja isa suhted pole enam kunagi endised.„It is the way a simulacrum replicates the essence of the subject that makes it so compelling. When my father kept those simulacra of his women around, he maintained a connection to them, to the man he was when he had been wth them, and then committed a continuing emotional betrayal that was far worse than a momentary physical indiscretion. A pornographic image is a pure visual fantasy, but a simulacrum captures a state of mind, a dream. But whose dream? What I saw in his eyes that day was not sordid. It was too intimate.“ (lk 118)
Lugu räägibki kahest tasandist –
makrotasandil see järjekordne inimkonda rõõmustav tehnikavidin, mikrotasandil
ühe perekonna tragöödia, kus sellesama tehnikavidina tõttu hakkab tütar isa
põlgama. Mis seda põlgust veelgi suurendab, ei hakka siin avaldama, ei hakka
siin avaldama. Igal juhul … nii isa kui tütre vaatenurgad (tekst ongi esitatud
vahelduvate sisekõnedega) on teatud piirini mõistetavad. Lini teksti puhul ei
pea tingimata rääkima loos prevaleerida võivast teadusliku fantastika küljest,
minu meelest on pigem olulisem ikka see kirjeldus universiaalsest
inimkogemusest ehk usaldusest ja pettumusest. Ja niisugune rõhuasetus on
muidugi hea kirjanduse üleüldiseks tunnusmärgiks.
Teksti võimalik lugeda
Lightspeedi lehelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar