Lugu siis linnastumisest,
võõrandumisest ja ökoloogilisest olukorrast. Vist. Peategelasest poisil meeldis
lapsepõlves käia Jangtse kaldal, et vaadata seal peatuvaid sadu ja sadu
allveelaevu. Need kõiguvad rahumeeli jõel, vahel küll sukeldudes või siis äkitselt
pinnale sulpsatades. Allveelaevades … elasid maalt tulnud perekonnad, kelle
vanemad siis käisid päeval linnas tööl, aga õhtul said minna tagasi
allveelaevadesse oma perede juurde (igasse veesõidukisse mahtus üks pere) –
enam polnud nii, et perepea läks kuudeks linna raha teenima, nüüd sai kogu pere
koos olla.
Täiskasvanud linnaelanikud üldiselt
vältisid jõekallast või üldse allveelaevadest (avalikult) rääkimist, kohalikud
lapsed olid sellisest jõelinnakust enam kui huvitatud. Nad ujusid laevade
juurde ja leidsid seal võre taga ujuvad allveelaevalapsed, aga omavahelist
kontakti õieti ei tekkinud – liialt erinevad kultuurid.
Mõne aasta pärast põles see
allveelaevade linnak maha.
Tekst ei lahenda mingeid saladusi,
mis ehk lugejal võiks tekkida. Külaelanikud lihtsalt õppisid niisuguseid laevu
ehitama, võtmata eeskuju Jules Verne’i lugudest ega neid ei koolitanud välismaa
mõjuagendid. Ehitasid laevu, sõitsid perega kohale, hakkasid tööle ja hoidsid
linlastest muidu eemale. Niisamuti vältisid täiskasvanud linlased neid kui …
teistsuguseid. Võib muidugi spekuleerida, mida autor torgib, aga samas – äkki torgib
midagi muud? Nii oled lugejana samamood abitu tekstiga nagu peategelane oli segaduses
allveelaevalinnaku olemusega. Täiskasvanud võiks justkui midagi teada … aga nemadki
on abitud ja kardavad Võõrast rohkem kui avatud meelega lapsed. Hea lugu,
eksole. Või siis mitte?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar