Omal moel võiks seda lugu nimetada
sotsrealistlikuks ulmeks – kuidas tulevase ühiskondliku kasu pärast ollakse
valmis vastu võtma isiklikke kaotusi. Tõsi küll, selle loo kontekstis ei jõua niisuguse
järelduseni mitte tavalised inimesed, vaid laevaajuks transformeeritud … inimmõistus.
Teised kaks (ehk nö tavalised inimesed) võtavad ligimese kaotamisega seotut
vastu palju emotsionaalsemalt.
Võibki öelda, et mida …
uuenduslikum mõistus, seda lihtsam on jõuda järeldusele, et tuleviku nimel (!)
tuleb mõnestki isiklikust või traditsioonilisest loobuda.
Lugu siis sellest, kuidas on
surnud Impeeriumi tähtis teadlane, kellest jääb järele poeg, laevaajuks
muudetud tütar ning ilmatuma tähtis projekt, kuidas tehistingimustes edukalt
riisi kasvatada (selleks on muuhulgas vaja hiiglaslikke kosmosejaamu jms). Kui
traditsiooniliselt loovutatakse surnu nö mälupank ta lähisugulastele
kasutamiseks (nii saavad nt surnud anda oma elukogemusest lähtuvalt nõu), siis Impeeriumi
jaoks nii tähtsa teadlase mälupank antakse poja asemel hoopis ta õpilasele. Parema
tuleviku nimel! Poeg on masendunud (kadunud on side ajalooga), õpilane … pole
ka just rõõmus (tema teadvuses on nüüd professor alaliselt figureerimas).
Laevaajust tütar (noh, umbes nagu Leckie kangelane, aga inimpäritolu) peab kah selle
eetilise probleemi enda jaoks kuidagi lahendama.
Olen mõnda aega mõelnud, et peaks
de Bodardi seda Xuya tsüklit väheke uurima, et mis imeilm see lõpuks on. Nagu
näha – igati futu. (Tuleb välja, et poolteist aastat tagasi olen sealt tsüklist
üht sarnast teksti lugenud – et ka mõistusega laevad ja surnu mälusalvestused
jms.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar