Oleg Divov – Reetur (Maagia, 2019)

Pildiallkirja lisamine

Seda teksti võiks nimetada lobaulmeks, ehk siis kuidas peategelane kildu rebib, seikleb ja on muidu vahva vänt, kes kitkub kana endast vägevamatega – sest õiglus võiks vastata tema nägemusele. Et tegevus leiab aset kaasaegses maailmas, võiks kerge paralleeli tuua Butcheri Dresdeniga (või noh, selline kangelane on muidugi üldlevinud nähtus).

Divovil on siiski vähe ambitsioonikam plaan kui lihtsalt üht seiklusjuttu kirjutada, nii leiab ta oma viisi, kuidas Tolkieni ja tolkienlikke haldjaid tõlgendada – millega kaasneb muuhulgas kirjutamisaegse poliitilise maailma kirjeldamine (kuivõrd nii elfid kui örkid on juba sajandeid Maal varjatult tegutsenud) ehk miks näiteks Venemaa ja Ameerika on just sellised nagu nad on, millest võiks välja lugeda (eneseiroonilist?) suurvene bravuuri.

Miks siis seda ikkagi lobaulmeks nimetasin? Noh, tegu on eelkõige meelelahutusliku tekstiga; on selline vene hinge käsitlus urban fantasy võtmes (ega ma enam suurt ei mäleta, kuidas Lukjanenko vahtkonnaraamatu seda esitasid, aga oli ka vist õige suurvenelik?). Divovi kangelane mõjub 2019. aasta pilgu läbi … paraja töllina, kõik need tegemised naiste ja alkoholiga ei loo kujutelma just mitmeplaanilisest hingest. Eks kui pingutada, võiks ka hetkeks mõelda triksterlikule tegelaskujule – kuid minu meelest oleks see liialt kõrgelennuline lähenemine.

Ega ma ei oskagi täpselt öelda, miks see jutustus mulle pigem vastumeelselt mõjus. Võibolla see jõmmi-mentaliteet ei tekitanud suurt kaasaelamist (või hoidku jumal, samastumist). Või see loba, mis teksti täidab. Või noh, lihtsalt on kuklas palju muid raamatuid, mida peaks kindlasti lugema, aga nüüd siis selline … lihtlabane värk. Noh, plusspunktid selle eest, et autor dekonstrueerib hoolega kõiksugu haldjaklišeesid.

ulmekirjanduse baas