Pildiallkirja lisamine |
Divovil on siiski vähe
ambitsioonikam plaan kui lihtsalt üht seiklusjuttu kirjutada, nii leiab ta oma
viisi, kuidas Tolkieni ja tolkienlikke haldjaid tõlgendada – millega kaasneb
muuhulgas kirjutamisaegse poliitilise maailma kirjeldamine (kuivõrd nii elfid
kui örkid on juba sajandeid Maal varjatult tegutsenud) ehk miks näiteks Venemaa
ja Ameerika on just sellised nagu nad on, millest võiks välja lugeda
(eneseiroonilist?) suurvene bravuuri.
Miks siis seda ikkagi lobaulmeks
nimetasin? Noh, tegu on eelkõige meelelahutusliku tekstiga; on selline vene
hinge käsitlus urban fantasy võtmes (ega ma enam suurt ei mäleta, kuidas
Lukjanenko vahtkonnaraamatu seda esitasid, aga oli ka vist õige suurvenelik?). Divovi
kangelane mõjub 2019. aasta pilgu läbi … paraja töllina, kõik need tegemised
naiste ja alkoholiga ei loo kujutelma just mitmeplaanilisest hingest. Eks kui
pingutada, võiks ka hetkeks mõelda triksterlikule tegelaskujule – kuid minu
meelest oleks see liialt kõrgelennuline lähenemine.
Ega ma ei oskagi täpselt öelda,
miks see jutustus mulle pigem vastumeelselt mõjus. Võibolla see jõmmi-mentaliteet
ei tekitanud suurt kaasaelamist (või hoidku jumal, samastumist). Või see loba,
mis teksti täidab. Või noh, lihtsalt on kuklas palju muid raamatuid, mida peaks
kindlasti lugema, aga nüüd siis selline … lihtlabane värk. Noh, plusspunktid
selle eest, et autor dekonstrueerib hoolega kõiksugu haldjaklišeesid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar