Kui ma nüüd ei eksi, siis
tegemist on ehk esimese tekstiga, kus Lynch on viinud tegevuse nö tavalisest
fantasy-ilmast hoopis kosmoseooperlikesse oludesse. Tõsi küll, tegemist on
siiski võlurite ja kõiksugu kummaliste olenditega, aga võlujõud … sel võib olla
pigem teaduslik-fantastiline seletus.
Niisiis, kuskil üksildasel
taevakehal asuvas vägevas kosmosejaamas juhtub nii, et selle jaama võlurist
omanik annab otsad. Täiesti ootamatu olukord selle võluri teenritele ehk
tehisintellektist jaamakorraldajale ning kõiksugu kobolditest teenritele.
Päevad kuluvad, võluri laip vedeleb maas ega kavatsegi püsti tõusta ja edasisi
käsklusi jagada. Hakkab mädanema. Tehisintellekt leiab viimaks, et peab ohjad
enda kätte võtma ja sellise iseseisvumise käigus ise võluriks hakkama. Mis toob
kaasa mitmeid probleeme kurikuulsa võluri hea- või pahatahtlikele külastajatele,
ustavatele teenritele ja viimaks võimast võlurit imiteerivale
tehisintellektile.
Et siis jah, SFF ja Lynchi
seniste võlurilugude kohta õige harjumatu tekst – kuid eks autor peabki
katsetama uute võimalustega. Natuke pikk ja igav see tekst on, aga loo finaal
vastu muidu ei mängikski välja nii … inimlikult, kui poleks seda okkalist
eksirännakut.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar