loterii: Ken Liu - The Paper Menagerie and Other Stories (2016)

Liu lühiproosat on kriitikute poolt mitmel moel kiidetud ja auhinnatud ja nüüd viimaks ta kogumiku läbi lugenuna … tõepoolest, julgelt 2/3 tekstidest on väga head ning ülejäänutegi lugemine ei võrdu ajaraiskamisega. Pole just Einsteini vääriline tähelepanek, et romaani lugeda on ikka hulga kergem kui ükskõik millist jutukogu – kui romaani puhul võid võtta mitmeid lehekülgi lõdvemalt (ikka loodad, et kuskil hiljem tõmbab autor otsad rohkem kokku), siis jutukogu puhul käib pidev hagu andmine ning tähelepanu lõdvaks laskmine … no suurt ei õnnestu (muidugi, iga antoloogia vms lõpetamisel on suur rõõm viimaks asjaga ühele poole saada ja siis need viimased järelejäänud tekstid … noh, nendega võib tuimaks raiumiseks minna. Aga romaani puhul võtta viimased kümmekond lehte lõdvemalt (kui tegu pole just Tolkieni triloogia pika outroga) … no see ei tähenda just head lugemiskogemust, ükskõik mis põhjustel see ka oleks).

Nagu Liu lugude puhul olen korduvalt maininud, siis minu jaoks iseloomustab ta tekste teatud inimlikkus ja hiinalikkuse erinevad kasutused. Head lood on ikka need, kus ulme kui selline on üheks abivahendiks loo jutustamisel – tõepoolest, selle kogumiku tekstide lugemiseks ei pea tingimata olema ulmehuviline; olulisem on ikka see … inimeseks olemise teema, mis ehk lugeja väärtusmaailma kuidagi virgutab. Iseenesest võib mõni tekst olla vägagi paduulmelise olemusega („Mono no Aware“), aga samas need valikud, mida tegelased peavad tegema, et mingil moel enesele vastuvõetavad olla … need valikud on üsna universiaalsed ja sügavalt inimlikud.

Teine iseloomulik külg on siis hiinalikkuse kaasamine. Kosmoses võivad põlvkonnalaevadel rännata hiina päritolu inimesed; või tegevused võivad toimuda nii Hiinas, Hong Kongis, Taivanil, Ameerikas nii sajandeid tagasi kui kaasajal või lähitulevikus – ikka on inimesed, kellele identiteedi küsimus on kas neile endile või teiste tõttu rohkem või vähem oluline. Võib ettevaatlikult arvata, et siin avaldub ameerika hiinlasest autori enda võimalikud identiteediküsimused – tuntuim näide on kriitikute hinnang kogumiku nimiloole ja selle auhinnatusele. Ja see Hiina enda küsimus pole niivõrd teadusliku fantastika teema, Liu võtab rohkem ette ajaloolise kogemuse ja rahvausundi teemad; parimateks näidetekst on ehk ahvikuninga ja „Literomanceri“ lood.

Muidugi ei saa end lugemisel piirata nende kahe minu poolt esiletõstetud tunnusega – muuhulgas katsetab autor edukalt erinevate žanritega (kogumiku sissejuhatuses ta ütlebki, et pole oluline, kas tekst on SF või F vms). Nii on siin paduulmet (mitte et ma seda defineeriksin ühtmoodi järjekindlalt) kui hoiatuslugusid ja noiri ja aurupunki. Kui edasi mõelda, siis nüüdseks on autor avaldanud kaks romaani, mida ta omapoolselt iseloomustab kui silk punki (siidipunk? Sitsipunk?), siis võib vaid rõõmustada nii laia haarde üle.

Liu Hiinat ei julgeks muidugi võtta A ja O’na, kuivõrd see vastab tõelisusele, ei oska ma kuidagi kommenteerida. Kahtlane ongi, et autoril võiks olla eesmärk pakkuda miskit tõelist versiooni, et mis see hiinalikkus on. Kuivõrd Liu on hetkel niisamuti kuumima hiina ulmekirjanduse vahendaja, siis on ta tõlkijana isegi tunnistanud (õigemini rõhutanud), et mingit süvahiinalikkust ei tasu ta hiina tõlkeulme antoloogiatestki leida – selleks on Hiina mõiste või olemus lihtsalt liialt hoomamatult suur. Mitte et see nüüd tähendaks, et peaksime kõik Hiinat kummardama.

The Bookmaking Habits of Select Species 6/10

State Change 5/10

The Perfect Match 5/10

Good Hunting 6/10

The Literomancer 6/10

Simulacrum 6/10

The Regular 6/10

The Paper Menagerie 5/10

An Advanced Readers' Picture Bookof Comparative Cognition 5/10

The Waves 4/10

Mono no Aware 7/10

All the Flavors 5/10