Alix E. Harrow - A Witch's Guide to Escape: A Practical Compendium of Portal Fantasies (The Best Science Fiction & Fantasy of the Year 13, 2019)

Lugu neile, kes usuvad, et raamatud on midagi enamat kui tarbeobjektid. Ja et raamatukoguhoidjad … mõni neist võib olla tõeline nõid, kes võib sind juhatada avastama õige kummalisi maailmu – kui sa ise selleks valmis oled.

Niisiis, raamatukoguhoidjaid on kahte sorti. Esimesel puhul siis see klišee, mida massikultuuris meile pähe tambitakse. Teisel puhul on … raamatutele pühendunud nõiad, kes selle klišee taha peituvad. Loo peategelaseks ongi raamatukogunõid, kes võtab (üheks järjekordseks) hingeasjaks närustes oludes kasvava poisi õigemale teele juhatamine.

„But seriously. Anyone could see that kid needed to run and keep running until he shed his own skin, until he clawed out of the choking darkness and unfurled his wings, precious and prisming in the light of some other world.
His caseworker was one of those people who sau say the Word „escapism“ as if it’s a moral falling, a regrettable hobby, a mentaal health diagnoosis. As if escape is not, in itself, one of the highest order of magics they’ll ever see in their miserable mortal lives, right up there with true love and prophetic dreams and fireflies blinking in synchrony on a June evening.“ (lk 182)

Kuid see juhatamine pole niivõrd kerge: on olemas ühiskondlikud reeglid, mida peab täitma, ja siis on veel raamatukogunõidade salajased (ja ülimuslikud) reeglid, mida ei tohi üleüldse rikkuda – või sind visatakse sellest salaseltsist ja raamatukogudest välja. Ühesõnaga, loo dramaatiline kese on välja joonistunud.

Nagu öeldud, paljuski nostalgialugu neile, kes loevad raamatuid ja on mõnel eluperioodil tihedamalt raamatukogusid külastanud (ja mõelnud, et ehk on … midagi veel). Autor loob muidugi igati kena pildi sellisest unistuste maailmast, kus raamatute abil (mis pealegi pole lihtsalt riiulis tolmu koguvad objektid) ongi võimalik eneses midagi paremini paika loksuda. Ja kiidulaul raamatukogudele kui institutsioonile – las inimesed kogevad mõttetute lolluste tegemise asemel (muidugi, lolluseid ei saa tegemata jätta, küll aga ei pea neid järjepanu igavusest sooritama) mõne hetke iseendale ja erinevate mõtete kogemisele.

Omal moel kena lugu.